Tasuta kaubad on kaubad, mis on tarbijatele madala või olematu kuluga kergesti kättesaadavad, ilma nende kättesaadavuse tegeliku kontrollimiseta. Tavaliselt kasutatakse näiteks õhku. Igaüks vajab õhku, kuid seda on ka lihtne hankida ja tarbimisel pole piiranguid. Tasuta kaupu saab toota mitmel viisil ja definitsioon võib olla veidi libe; Näiteks võivad majandusteadlased väita, et tegelikult ei ole õhk tasuta kaup, sest ühiskond kannab õhukvaliteedi kaitsmise eest kulusid, nagu näiteks suitsutorude filtreerimine saaste piiramiseks.
Üks tasuta kaupade tootmismeetod on millegi väärtuslikumaks muutmise kõrvalsaadus. Ettevõte, mis kasvatab näiteks riisi, teeb seda riisi enda jaoks, kuid toodab ka riisi kestasid, mida saab põletada energia saamiseks või kasutada komposiitmaterjalide, näiteks plangude valmistamiseks. Jäätmetooted, mille ettevõte tavaliselt ära viskaks, võivad muutuda tasuta kaubaks, kui need on tarbijale väärtuslikud. Ettevõtted võivad näiteks ära visata kaubaalused, mida teised inimesed saaksid kasutada ehitusprojektide või kütuse jaoks.
Muid tasuta kaupu on lihtne reprodutseerida väikeste või tasuta. Näiteks veebisait. Mitu kasutajat saavad veebisaiti korraga laadida ja sellel olevaid ressursse kasutada, ilma et see oleks kulukam. Veebisaidi kujundamine maksab sama palju, olenemata sellest, kas seda kasutab 10 või 100 inimest. Juurdepääsu võivad piirata serveri piirangud, kuid veebisait ise on siiski tasuta kaup.
Teatud muud reprodutseeritavad objektid on tehniliselt tasuta kaubad, kuid neid saab õiguskaitsega vähemaks muuta. Raamatud on näide. Üksinda saab raamatut reprodutseerida lõpmatu arv kordi, kuid autor saab kasutada autoriõiguste kaitset, et kontrollida levitamist ja muuta see tasuta kaubast nappiks.
Rikkas ühiskonnas võivad tasuta kaubad olla kergesti kättesaadavad. Väärtuslike asjade tootmisel tekkinud jäätmetoodete, vabalt levitatavate materjalide (nt veebisaitide ja üldkasutatavate raamatute) ning muude rohkete ressursside vahel on ühiskonnaliikmetel juurdepääs paljudele tasuta toodetele. Ressursipuudus on tavalisem vähem jõukates ühiskondades, kus näiteks kõigil jäätmetoodetel on väärtus, sest ettevõtted peavad saama kõigest toodangust maksimaalse väärtuse. Selle näite puhul peaks riisiettevõte müüma jäätmeid, mitte jätma need kellelegi ise kogumiseks ja kasutamiseks.
SmartAsset.