Vaid kaks aastakümmet tagasi, kui keegi küsis: “Mis on leivaküpsetajad?” vastus oleks olnud kiire peanoogutus selle poole, kes oli sealne kokk. Leivategijad olid muidu tuntud kui ema, vanaema, tädi Sally või Pillsbury taignapoiss. Tänapäeval on elektrilised leivaküpsetajad need imelised leiutised, mis on sarnased automaatsete nõudepesumasinate ning pesumasinate ja kuivatitega, mis teevad meie eest ära koduse valmistamise raske töö. Leivategijad on nagu väikesed teenijad, keda saame tööle panna, kui teeme midagi muud tulusamat, vajalikumat või lõbusamat.
Leib on pikka aega olnud osa tsiviliseeritud maailma ajaloost. Tõendeid nisu jahvatamise ja leiva valmistamise kohta on leitud juba kiviajast ning leiba on leitud Vana-Egiptuse haudadest. Leivategijad võtsid Vana-Roomas oma elukutse ja said osaks privilegeeritud ühiskonnast. Kuigi need leivategijad said ühes mõttes austusväärseks ja privilegeeritud, jäid nad teisest küljest ilma, sest nad ei saanud vahetada elukutset ega suhelda paljude oma ühiskonna ohtlike ja põnevate aspektidega. Nad said oma leivaküpsetaja elukutse orjadeks.
Tänapäeval tuntakse leiba enamikus maailma piirkondades iga dieedi põhikomponendina. Alates lihtsast leivast ja veest, mida vaesed söövad, kuni soojade, dekadentlike pätsideni, mida serveeritakse rohke võiga kuni kuninglike ja privilegeeritud inimestele, on leib inimeksistentsi osa. Leib, mida sageli nimetatakse elukaks, annab meile energiat ja vajalikke vitamiine ning seda saab valmistada väga erineva kuju, stiili ja maitsega.
Elektrilised leivaküpsetajad, mis leiutati esmakordselt 1980. aastate lõpus, on muutnud leiva valmistamise viisi. Möödas on leivateo jaoks eraldatud päevad, mil ema ja vanaema töötasid tundide kaupa tainast segades, oodates, kuni see kerkib, torkides seda maha, oodates uuesti ja küpsetades siis täpselt õigel ajal. Leivategijad teevad nüüd seda kõike meie eest. Pärast põhikoostisosade sisestamist sulgeme lihtsalt kaane, ühendame leivamasina vooluvõrku, vajutame käivitusnuppu ja jätkame oma rõõmsat teed. Maagilisel kombel jõuame umbes kolm tundi hiljem tagasi aurava pruuni, täiuslikult küpsetatud leiva juurde. Leivategijad on isegi programmeeritud hoidma leiba pärast küpsetamise lõppu soojas, et kui me kohe koju ei jõua, oleks leib ikka nii värske, nagu oleks äsja ahjust välja võetud.
Kuigi paljud meist tunnevad endiselt rõõmu leivaküpsetajateks olemisest, on meie seast, kes on tänapäeva maailmas liiga hõivatud, veetlev ja asendamatu leiutis.