Pealisfilee on lihalõik, mis pärineb umbes looma seljaosa keskelt. Tavaliselt lõigatakse see veiselihast ja see pärineb otse sisefileest, kui kujutada looma püsti. Lihalõikena peetakse ülemist välisfilee või pealisfileed tavaliselt paremaks kui alumine välisfilee, mis on tavaliselt sitkem ja mitte nii maitsev. Pealisfilee võib olla väga kena veiselihatükk, kuid see ei pruugi olla kõige maitsvam ega ole nii kallis ega õrn kui sisefilee.
Välisfilee on üldiselt lehma piirkond, mis asub tagumise otsa lähedal, kuid vahetult enne lehma tagaveerandit, mida sageli nimetatakse ümaraks. Kogu selle piirkonna ülaosas on välisfilee, mis on seljatagusest eraldatud teise lihatükiga, mida nimetatakse sisefileeks. Ülemise välisfilee all on alumine välisfilee, mis on palju madalama kvaliteediga lihatükk ja on palju vähem pehme kui pealmine sisefilee. Sellest piirkonnast võib pärineda mitu erinevat lihalõike, sealhulgas prantsuse filee mignoni või sisefilee praad ja porterhouse praad.
Paljud lihunikud ja praadisõbrad peavad porterhouse’i parimaks veiselihatükist saadaolevaks lihatükiks. See lõige sisaldab kahte erinevat lihast, kusjuures osa pihust pärineb välisfileest ja teine osa sisefileest. Mõlema lihase lisamisega on praad pealmise välisfilee õrnus ja sisefilee sügav maitse. Seda tüüpi praed ei ole tavaliselt marineeritud ja sageli süüakse ainult keskmise või veidi alla keskmise küpsetatuna, mille sees on veel roosakas.
Mõned Ameerika lihunikud nimetavad pealisfilee lõikeid chateaubriandiks, ehkki see on üsna segane, kuna Prantsuse lihunikud ja kokad kasutavad seda terminit sisefilee lõikele, mis sarnaneb filee mignoniga. Nimi välisfilee pärineb vanaprantsuse sõnast surlonge, mis tähendas “seljaosa” või “selja kohal”. Inglisekeelse sõna “sirloin” olemuse ja selle näilise sarnasuse tõttu inglise rüütelkonnas kasutatava eesliitega “sir” on tekkinud mitmeid legende.
Kõige tavalisem lugu kipub olema see, et Inglise kuningas Henry VIII oli einestades nii rahul, et otsustas talle nauditud veiseliha rüütliks lüüa. Mõned legendid viitavad sellele, et ta nimetas lihatükki “Sir Loyne of Beefe” ja Samuel Johnson mainis seda apokrüüfi isegi oma inglise keele sõnaraamatus. Sõna varases kirjalikus kasutuses kirjutati see aga selgelt surloin, mis viitab selle vanaprantsuse juurtele, mitte aga lõbusamale etümoloogilisele sõnamängule.