Neufchâteli juust on Prantsuse juustu tüüp, mis on saanud nime Kirde-Prantsusmaal asuva küla järgi, kus seda tavaliselt toodetakse. Ameerika tarbijate jaoks võib termin “Neufchâtel” olla pisut segane, kuna Ameerika juustutootjad kasutavad sõna “Neufchâtel”, et kirjeldada madala rasvasisaldusega toorjuustu tüüpi, mis erineb dramaatiliselt tõelisest prantsuse Neufchâteli juustust. Prantsuse Neufchâteli on sageli saadaval peentes juustupoodides ja suurtel turgudel ning mõnikord võib seda hankida ka spetsiaalsete importijate kaudu.
Toiduajaloolased usuvad, et Neufchâtel on üks vanimaid Prantsuse juustu, mille tootmine Normandia piirkonnas pärineb umbes kuuendast sajandist e.m.a. Seda juustu on kahes vormis: küpsemata kreemjas ja laagerdunud teraline versioon. Seda saab kasutada mitmesugustes roogades, alates juustukoogist kuni salatiteni, ja see on väga populaarne paljudes Euroopa osades. Paljud ameeriklased näevad Neufchâtelit värskel kujul, mis on märgistatud kui “taluniku juust”.
Laagerdamata kujul on Neufchâteli juust lumivalge, pehme ja hästi määritav, veidi murenemist. Kui juust küpseb, muutub see teravamaks, sellele tekib pehme koor ja see muutub muredamaks. Koor meenutab Brie ja teiste kuulsate Prantsuse pehmete juustude oma, olles pehme ja kuiv, kergelt sametise tekstuuriga ning on täiesti söödav. Klassikaliselt on Neufchâteli juust vormitud südamekujuliseks, kuigi juust on ka telliste ja palkidena.
Neufchâteli vananemine võtab tavaliselt umbes kaheksa nädalat. Laagerdunud juustu võib määrida leibadele, lisada erinevatesse retseptidesse ja panna juustuvaagnatele koos teiste juustudega. Laagerdunud juustu kergelt teraline tekstuur on üsna omanäoline ja mõne inimese jaoks pisut ootamatu, kuid võib olla üsna nauditav. Värsket Neufchâtelit saab kasutada retseptides, mis nõuavad pehmeid juustu, samuti võib seda määrida leivale, kasutada magustoitudes ja murendada salatitele.
Levinud legendi järgi töötas Ameerika toorjuustu välja juustumeister, kes üritas tegelikult valmistada Neufchâteli juustu. Juustu valmistamise protsessi tulemuseks oli palju pehmem, siidisem toorjuust ning juustumeister mõistis, et see võiks ideaalselt sobida pehmeks määritavaks juustuks. Toorjuust on mõeldud tarbimiseks värskena ning seda tavaliselt ei vormita ega laagerdata Neufchâteli stiilis. Toorjuust, millel on silt “Neufchâtel”, on tavalisest toorjuustu rasvasisaldusega, pehmema tekstuuri ja väga kõrge niiskusesisaldusega.