Paljud inimesed, kes on lugenud toiduajakirju või vaadanud mõnda reisisaadet, võivad olla tapastest kuulnud, kuid nad ei uurinud, mis need täpselt on. Hispaania päritolu on need “väikesed toidud”, st suupistesuurused toidud, mis on mõeldud söömiseks toidukordade vahel. Need on Hispaanias endiselt väga populaarsed ja USA-s on ka tapasebaare.
Tapase ajalugu on vana. Tõenäoliselt pärineb see keskajast, mil põllutöölised võtsid põllule kaasa väikese eine, mis oli mõeldud söömiseks töö ajal või väikesel pausil. Selle väikese eine hulka kuulusid sageli oliivid, leib ja juust, võib-olla koos väikese viilu singi või muu lihaga.
Nagu tavad, arenes tapas söömine, muutudes sotsiaalseks rituaaliks väikestes restoranides üle kogu Hispaania. Mõned ütlevad, et nimi tulenes singiviilust, mis kattis šerriklaasi – võib-olla kärbeste eemal hoidmiseks. Veel üks vinnutatud liha serveerimise eelis on see, et need tekitavad suuremat janu, pannes kliendid veelgi rohkem veini ostma.
Tänapäeval võib tapaseid süüa nii suupistetena kui ka täiskõhuna. Neid võib pidada omamoodi dim sumi hispaaniakeelseks versiooniks. Sööjad saavad tellida roogasid üksikult või seotud roogade rühmana. Oliivid on endiselt populaarsed koostisosad, nagu ka juust, sink ja muud toidud, mis sobivad hästi väikesteks suupisteteks.
Mõned populaarsed tapas-toidud on ürtidega kitsejuust singi ja/või krevettidega, kikerherned ja spinat, seened ja juust, väikesed portsjonid hispaania omletti, tuunikala ja oliivikrostini ning hulk muid soolaseid näpunäiteid. Retseptid on saadaval veebis või kokaraamatutes. Kokk, kes soovib serveerida tapase Rootsi lauas, peaks pakkuma mitut sorti juustu, kahte või kolme liha ja näpuotsaga köögivilju, nagu seened, oliivid, porgandid ja isegi hapukurgid. Pakkuda tuleks ka kaks-kolm väikest saia. Sööjad saavad seejärel vastavalt oma maitsele ise kombinatsioone koostada.