Tähelepanu kallutatus on juhtum, mille puhul inimene keskendub suurema osa tähelepanust konkreetsele stiimulile või sensoorsele vihjele. Sageli põhjustab see kehva otsustusvõimet või teatud sündmuse või mälestuse puudulikku mäletamist. Tähelepanu kalduv eelarvamus võib põhjustada ka kehva otsustusprotsessi, kuna inimesel on juba kalduvus ühe stiimuli suhtes ja ta võib oma otsuses suurema tõenäosusega tugineda sellele eelistusele.
Mõned psühholoogid usuvad, et inimestel on juba teatud olukordades kalduvus tähelepanu kõrvale kalduda, mis on tingitud “inimliku intelligentsuse arengust” ja vajadusest ellu jääda. Sel põhjusel pööravad inimesed tavaliselt rohkem tähelepanu neile ohtu kujutavatele stiimulitele, näiteks relv, kui inimest röövitakse tänaval. Seda “hüpertähelepanu” seostatakse tavaliselt sensoorsete reaktsioonidega, nagu tunnelnägemine, mille puhul hirmunud inimene kaotab ajutiselt perifeerse nägemise ja keskendub ähvardavale objektile. Tavaliselt kutsub see esile ka mõned füsioloogilised reaktsioonid, nagu adrenaliinilaks ja südame löögisageduse tõus, isegi neuroloogilised reaktsioonid, mis võimaldavad inimesel olukorra halvenemisel kiiremini refleksi anda.
Mõõdukas tähelepanu kallutatuse tase võib olla inimestele kaasasündinud, kuid kõrgenenud tase võib olla psühholoogilise häire sümptom või tagajärg. Üks lähenemisviis selle eelarvamuse mõõtmiseks on “Stroopi ülesanne”. Selles testis kirjutatakse värviga seotud sõnad välja erinevate värvidega; näiteks sõna “sinine” kirjutatakse välja kollase värviga. Seejärel palutakse patsiendil öelda valjusti sõna värv, mitte sõna ise; ülalmainitud näites oleks õige vastus “kollane”, mitte “sinine”. Kõrge tähelepanuvõimega inimesel võib õige vastamine kauem aega võtta. Mõnedes juhtumiuuringutes ilmnes, et tõsiste ärevushäirete ja foobiatega osalejatel oli raske öelda mõne sugestiivse sõna, näiteks “ämblik” või “veri” värvi, kuna nende kalduvus keskenduda sõnale endale takistab peamise ülesande täitmiseks.
Tähelepanu kallutatust on uuritud ka mitte ainult seoses foobiate ja psühholoogiliste häiretega, vaid ka alkoholismi ja ainete kuritarvitamise kontekstis. Eraldi katsetes avaldasid osalejad, kes koosnesid uimastitarbijatest ja joodikutest, rohkem vastuseid sõnadele või esemetele, mis viitasid narkootikumidele või alkoholile või neil oli suurenenud iha nende ainete järele. Need tulemused võivad anda selgituse, miks on narkootikumide kuritarvitajatel kasulik vältida olukordi, mis on seotud narkootikumide või alkoholiga.