Romano oad on Itaaliast pärit lamedate ubade vorm. Paljud itaallased küpsetavad nende ubadega suvekuudel hooajal ning neid kasvatatakse ka teistes maailma piirkondades. Spetsiaalsed toidupoed ja põllumajandustootjate turud kannavad neid mõnikord suvel ning neid saab ka kodus kasvatada, eeldades, et elate Vahemere kliimaga piirkonnas.
Sarnaselt teiste ubadega tuleks ka Romano ube süüa tervelt. Neid peetakse küpseks, kui need pooleks murdmisel teevad krõbedat nässu ning neil on väga mahe maitse ja õrn tekstuur. Neid ube hautatakse sageli koos muude suviste köögiviljadega ja süüakse lisandina, samuti võib neid lisada suppidele, hautistele, friikartulitele ja muudele roogadele. Võite kuulda, et neid kaunvilju nimetatakse ka itaalia ubadeks või itaalia ubadeks, kuid ärge ajage neid segamini fava ubadega, mida mõnikord nimetatakse “Itaalia ubadeks”.
Need oad on pigem lamedad kui ümarad, nagu arvata võib. Romano ubade kasutamiseks peavad kokad nende otsad ära tõmbama või ära lõikama ja kaunad loputama, et põllult mustus eemaldada. Neid ube saab kergelt küpsetada, et säilitada nende krõmpsuv tekstuur, või küpsetada, kuni need on väga pehmed. Üleküpsetamise korral muutuvad oad aga maitsetuks pudruks, mistõttu peaksid kokad olema ettevaatlikud, kui valmistavad neid hautatud ja muudes kauakeedetud roogades.
Lisaks klassikalisele rohelisele värvitoonile on Romanod saadaval ka kollases ja lillas, mõeldud kokkadele, kellele meeldib toiduvalmistamisel erinevate värvidega mängida. Turult Romano ube valides peaksid kokad otsima ühtlase värvusega, pehmete laikude või hallituse tunnusteta krõbedaid isendeid. Vältida tuleks pehmeid ja loid ube ning parimate tulemuste saavutamiseks tuleks ube hoida paberkottides ja kasutada ära mõne päeva jooksul. Neid kaunvilju saab ka marineerida.
Romano ubade kasvatamiseks peaksid aednikud hankima seemned aiapoest või sõbralt ja alustama nendega hiliskevadel siseruumides. Kui seemikud on end sisse seadnud, võib need pärast viimast külmavõimalust sooja kohta õue istutada. Romano oad on ronivad, seega vajavad nad kasvamiseks nööre või võre ning nad hindavad keskmise tasemega kastmist, mis hoiab mulla niiske, kuid mitte märjana.