Krõbeda leib on hapnemata leib, mis on valmistatud täistera rukkijahust, vesi ja sool. Leiba töödeldakse sõtkumise ajal erilisel viisil, et aidata sellel küpsetamise ajal õhumulle tekitada. Rohkem kui 1,000 aastaid näkileiba on kasutatud põhitoiduna, pärit Rootsist. Kui hoitakse kuivas, see võib kesta aastaid, pakkudes suure hulga kiudainetega täisteratoitu.
aastal tehti esimene näkileib 500 AD Rootsis. Seda küpsetati esmalt nii, et leiva keskel oli auk, nii et seda saaks kodus pikkadel pulkadel hoida. Viikingid võtsid leiva ekspeditsioonidele kaasa, sest see jääks söödavaks pikka aega. Leib määris paljudes naaberriikides ja oli seal väga levinud 1800s. Sellistes riikides nagu Soome kus leiba küpsetati tol ajal vaid kaks korda aastas, näkileiba valmistati ja hoiti kuude kaupa enne söömist.
Traditsiooniline krõbeda leiva retsept on lihtne. Täistera rukkijahu segatakse moodustumiseks vee ja soolaga a kõva tainas. Et tainas ei kasutata mingeid kergitusaineid ja tuleb ahjust välja liiga raske, et seda hammustada. Varased Rootsi pagarid lisasid tainasse aga lund või jäähelbeid, et need küpsetamise ajal aurustuksid ja õhutaskud moodustaksid. Õhutaskud pehmendavad leiva tekstuuri, võimaldades seda süüa.
Lihtne jahu, näkileiva vee ja soola retsepti jagavad mitmed teised leivad. Hardtack kasutab sama retsepti, kuigi rukki asemel kasutatakse valget jahu. Tugevat kõvaküpsist kasutati algselt sõjalise toiduna ja see oli tavaline toit kui see pidi kestma pikka aega. Erinevalt krõbedast leivast, hardtacki on peaaegu võimatu üksi süüa ja seda tuleb mõnes leotada tüüp vedel.
Pärast 1800s variatsioonid peal traditsiooniline hakkas paistma näruleib. Mõned pagaritöökojad hakkasid leivale tekstuuri pehmendamiseks lisama väikeses koguses pärmi. Hilisemates retseptides nõutakse isegi, et leib tuleb vürtsidega pitsitada, et muidu mahedatele kreekeritele maitset lisada.
Retsepte on mitmeid seda üleskutset see traditsiooniline leib. Need retseptid on tavaliselt vedelikurikkad, küpsetised, milles leiva kuiv ja krõbe iseloom püsib pikkade küpsetusaegade jooksul. Leibasid nauditakse ka suupistena, kui neid süüakse hapukurgi või puuviljamoosiga ning neist saab elastset leivapuru.