Kristlik teoloogia on Jumala uurimine kristlikust vaatenurgast. Kõiki kristlasi ühendab usk Jeesusesse Kristusesse kui Jumala Pojasse ja nende päästjasse. Lisaks sellele punktile ja paljude jaoks Püha Kolmainsuse tunnustamisele on kristluse eri suund kristliku teoloogia peenemate punktide osas eriarvamusel. Arutelu ja lahkarvamuste võtmepunktid on Jumala olemus ja tema suhe Jeesuse ja Püha Vaimuga, armulaud, sakramendid ja ehk kõige tähtsam – tee päästmiseni.
Kõige olulisem kristliku teoloogia teabeallikas on Piibel. Piibli tõlgenduste üle vaieldakse tõlkeprobleemide tõttu; näiteks on katoliku kirik tõlginud kreekakeelse sõna “meeleparandus” ladinakeelseks sõnaks “do penance”, mistõttu paljud protestandid peavad patukahetsust sakramendiks. Teiste oluliste tekstide hulka kuuluvad püha Pauluse kirjad või kirjad, mis on ühed varasemad kristlikud kirjutised. Katoliku kirik väärtustab kõrgelt ka kirikutraditsiooni.
Jumala olemus on üks valdkond, milles enamik tänapäeva kristlasi nõustub, kuigi isegi siis on erinevusi nende vahel, kes usuvad Vana Testamendi karmimasse Jumalasse ja Uue Testamendi humanistlikumasse Jumalasse. Suurim üksmeele valdkond puudutab Jumala kui Jumala ja Kristuse kaksikloomust, kusjuures paljud usuvad, et ka Püha Vaim on Jumal. Suhteliselt väikesed erimeelsused selles küsimuses aitasid katoliku ja ida-õigeusu kiriku lõhestada.
Armulaud on viimse õhtusöömaaja mälestusõhtu, mille käigus Jeesus ütles oma jüngritele, et leib Tema käes ja vein Tema pokaalis on Tema tegelik keha ja veri. Armulaua olemus on kristlikus teoloogias kuumalt vaieldud teema. Katoliiklased usuvad nii leiva kui ka veini sõnasõnalisse muutumisse, mida nimetatakse transsubstantiatsiooniks. Enamik protestante kas usuvad peenesse teisendusse, mida nimetatakse konsubstantseerimiseks, või usuvad, et Jeesus oli sümboolne.
Sakramendid on Kiriku seitse kõige olulisemat rituaali. Katoliiklased usuvad seitsmesse sakramenti, sealhulgas abielu, ristimine, patukahetsus ja viimane riitus. Enamik protestante usub, et kõige olulisemad sakramendid on ristimine ja armulaud.
Kosmose olemus ja inimkonna päästetee on kristlaste vahel suur erimeelsuste koht. Katoliku kirik järgib enamasti Hippo Augustinuse õpetusi, kes uskus, et hoolimata Kristuse ohvrist on inimkond siiski patune. Teistel rühmadel on erinevaid ideid selle kohta, kuidas inimesed võivad taevasse jõuda ja kas Jumal on juba valinud, kes päästetakse või mitte.
Kristlik teoloogia pole alati olnud arutelude teema. Esimesed 400 arenguaastat iseloomustasid erinevad jõud ja rühmitused ning täieliku võimu puudumine. Kunagi Roomas asutatud katoliku kirik hakkas piirama arutelusid ja teooriaid, millega ta ei nõustunud. Sellega lõppes näiteks 4. ja 5. sajandil pelagiaanlik humanism ning ka katarid keskaegsel Prantsusmaal. Avatud arutelu Euroopas nõudis sajandeid, sageli verist võitlust.