Cabrito on noorest kitsest valmistatud roog. Traditsiooniliselt on see röstitud, kuigi mõnikord kasutatakse seda terminit üldisemalt mis tahes kitseroogade tähistamiseks, alates hautatud kuni grillitud roogadeni. Seda rooga süüakse laialdaselt Ladina-Ameerikas ning see on levinud ka Texases ja mitmetes teistes Ameerika edelaosa osades tänu Ladina-Ameerika köögi tugevale mõjule selle piirkonna toidule.
Tavaliselt on cabrito valmistamisel kasutatud laps ühe kuni kolme kuu vanune, kui ta on eriti noor ja hell. Isegi noorena on kitsedel tume, loomset liha, mis toimib kõige paremini väga aeglase toiduvalmistamise korral, mis muudab liha pehmeks, tuues samal ajal maitse esile. Traditsiooniline roast cabrito sobib selle nõudega päris kenasti, mis võib seletada, miks sellest on saanud Ladina-Ameerikas nii populaarne roog.
Mehhikos asuvat Monterreyt peetakse üldiselt kabrito maailma peakorteriks ja paljud restoranid valmistavad oma “Monterrey stiili”. Roa valmistamiseks on tegelikult mitu traditsioonilist viisi; üks levinumaid on terve lapse röstimine sülgas aeglaselt põleva söe tulel, seda sageli keerates ja maitse parandamiseks hästi pestes. Cabritot saab valmistada ka kaevupraas, mis on populaarne suurte pidude jaoks, kuna lapse saab matta ja siis mitu tundi tähelepanuta jätta, enne kui ta söömiseks välja kaevatakse.
Inimesed saavad süüa kabritot otse, voltida seda tortilladesse, kasta seda salsasse või riisuda riisi ja ubade peale. Texases on tavaline näha cabrito burgereid ja muid selle roa rohkem ameerikapäraseid töötlusi, mis ühendavad kitse intensiivse maitse Ameerika Ühendriikides populaarsete toiduainetega. Ameerika Ühendriikides kasutatakse pigem kitse tükke kui tervet looma, kuna tükkide küpsetamine võtab palju vähem aega, kuigi piirkondades, kus on suur Ladina-Ameerika kogukond, on terve kitsepraad paljude pidustuste jaoks eelistatud roog.
Üks põhjus, miks cabrito on nii populaarne, on see, et kitsed on äärmiselt vastupidavad loomad, kes on võimelised navigeerima keerulisel maastikul ja arenevad hästi vaenulikus keskkonnas. See on märgatav kontrast lehmadega, kes vajavad palju rohkem sööta ja hoolt. Ladina-Ameerika ja Ameerika edelaosa kivistes, poolviljatutes piirkondades ei ole lehmade kasvatamine tegelikult teostatav, seetõttu on inimesed sunnitud kitsi aretama ja kasvatama ning looma võimalusi välja mõtlema.