Anšooviseleib on Itaalia roog, mida valmistatakse erineval viisil olenevalt Itaalia regioonist, kus seda valmistatakse. Kõikidel preparaatidel on ühised anšoovise ja leiva koostisosad, kuid sisuliselt piirduvad sellega. Üldjuhul serveeritakse anšooviseleiba eelroana koos muude väikeste roogade sortimendiga. See võib olla ka osa pearoast, tugevamal kujul.
Kaks levinumat anšooviseleiva vormi on Toscana crostini ja Sitsiilia sfinciuni. Mõlemad leivad valmistatakse ja serveeritakse väga erinevalt. Kokkadele, kes soovivad Vahemere roogadele lisada autentse Itaalia maitse, võib anšooviseleiva valmistamise õppimine olla kasulik oskus. See on ka suurepärane pakitud suupiste piknikulõunateks, kui see on hästi pakitud, et vältida lisandite kadumist.
Toscanas valmistatakse anšooviseleiba leiba röstides ja sellele määrides anšoovisepastat. Tulemuseks on crostini, õhukese krõbeda leiva ja kattekihiga eelroog. Toskaanlased lisavad sageli oma leivale peterselli, rosmariini või juustu, mida saab serveerida kuumalt või külmalt. Klassikalise Toscana söögi jaoks võib anšooviseleiba pakkuda koos selliste toiduainetega nagu suvikõrvits ja apteegitilli või oliivisalat.
Sitsiilias meenutab anšooviseleib rohkem pitsat. Selle valmistamiseks venitatakse leivataignast paksud ringid ning enne küpsetamist lisatakse taignale anšoovisefileed ja oliiviõli. Seda põhilist leiba saab täiustada punase kastme, oliivide, basiiliku või juustu lisamisega, olenevalt Sitsiilia piirkonnast. Nõu nimetatakse sfinciuniks ehk “vana naise näoks”, viidates lõpptoote kortsulisele ja värvimuutusele. Tavaliselt lõigatakse see enne serveerimist viiludeks.
Anšooviseleiva maitse on kalane ja soolane, sarnaselt anšoovisele endale. Maitset saab leevendada erinevate koostisosade lisamisega, kuid enamik itaallasi naudib leiba anšoovise maitse järgi, kastes seda maitse parandamiseks oliivitapenaadi või oliiviõli sisse. Prantsusmaal serveeritakse ka erinevat leivavarianti, mis on tavaliselt tiheda juuretisega leiba, mida serveeritakse sageli koos anšoovisefileega.