Leivapuru valmistatakse vananenud leiva jahvatamisel ja neil on köögis igasugust kasutust. Paljud ettevõtted müüvad neid juba valmistatuna, tavaliselt õhukindlas pakendis, et need läbi ei märjaks. Kasutamata jäänud, roiskunud saiast saab ka kodus leivapuru valmistada. Neid saab hoida sügavkülmas, kuni neid vaja läheb. Paljud on ka maitsestatud, sellisel juhul saab neid kasutada konkreetsete asjade jaoks. Maitsestamata hoidmine võimaldab kokal neid kasutada väga erinevates olukordades, nii et paljud kokad hoiavad selle asemel tavalisi puru.
Üks leivapuru klassikalisi kasutusviise on paneering. Paneering on kiht toidu välisküljel, mis on praetud või hautatud. Tavaliselt uputatakse toit piima ja muna segusse, seejärel pintseldatakse seda kergelt jahuga ja seejärel rullitakse riivsaias. Puru moodustab krõbeda maitseka väliskatte, mis aitab vältida ka toidu seest rasvaseks muutumist.
Nagu leib, on ka leivapuru suurepärane täiteaine näiteks quiche’ides, frittatas ja pudingites. Üks leivapudingi sort on valmistatud pigem purust, mitte näiteks leivatükkidest. Samuti annavad need quiche’ile rohkem keha ja aitavad muuta toidud vähem raskeks. Lisaks vähendavad need roa (nt frittata) kogumaksumust, vähendades munade ja muude vajalike kallite koostisosade kogust.
Paljud vormiroad nõuavad ka riivsaia peale lisamist, mis moodustab küpsetatud roa pinnale pruunistunud krõbeda kooriku. Sel juhul määritakse kergelt maitsestatud puru enne küpsetamist tavaliselt või või õliga üle, et need ahjus pruunistuks. Sel viisil kaetud küpsetatud roog on tekstuuriga ja seest niiskem ja maitsvam, kuna pealmine kiht hoiab sisemuse kuivamise eest.
Selliseid koostisosi nagu seller, porgand ja vesikastanid võib soolase täidise saamiseks segada leivapuru ja muude maitseainetega. Sel viisil saab täita maitsestatud köögivilju, nagu artišokid, suvikõrvits ja paprika, ning puru saab kasutada ka ambitsioonikamate täidisprojektide jaoks, näiteks kalkuni puhul. Suuremate täidiste puhul moodustavad need tavaliselt väiksema osa kõigist koostisosadest, nii et need ei keerdu tahkeks massiks.
Nagu paljud muinasjuttude lugejad teavad, saab leivapuru potentsiaalselt kasutada jälje rajamiseks. Suure loomapopulatsiooniga piirkondades kiputakse aga sellist rada ära sööma, nii et metsaseiklejad võiksid kaaluda pikemaajalisemate rajatähiste, näiteks väikeste kivide või mõõdulintide kaasavõtmist.