Martini seadus on New Yorgi osariigis võimas õigusakt, mis võimaldab osariigi peaprokuröril agressiivselt jälitada finantspettuse juhtumeid. Peaprokurör Eliot Spitzer kasutas kuulsalt Martini seadust mitmete New Yorgi kõrgetasemeliste finantsettevõtete vastu, et tõkestada pettusi finantssektori kõigil tasanditel. See annab väga laiaulatuslikud volitused ja on üks tõhusamaid vahendeid, mis on Ameerika Ühendriikide peaprokuröridele kättesaadavad, kusjuures üheski teises osariigis pole võrreldavaid õigusakte.
Seadusandjad töötasid Martini seaduse algselt välja 1921. aastal ja sellel oli mitmeid nõrkusi, mis panid kommentaatorid arvama, et see on liiga nõrk, et olla tõhus. Mitmed järgmistel aastatel tehtud seadusemuudatused muutsid seda, muutes selle palju võimsamaks ja ka vähekasutatud. Paljud New Yorgi peaprokurörid kasutasid Martini seadust harva, kui üldse. Eriti tõrksad nad seda kasutama Wall Streeti jõujaamades, kuna finantssektor mängib New Yorgi majanduses võtmerolli.
Martini seaduse kohaselt saab peaprokurör valida, kas ta algatab kohtuasja tsiviil- või kriminaalasjadel ning peab vaid tõendama pettuse toimumist. Isegi kui ettevõte või eraisik ei kavatsenud pettust toime panna, saab asja menetleda finantspettuse juhtumina ja kehtivad Martini seaduse volitused. Selline lai määratlus võimaldab oluliselt suuremat tegutsemisruumi asjade kohtus menetlemisel, kuna alati ei ole võimalik tõestada, et pettus toimus tahtlikult.
Martini seadus lubab osariigis igaühele kohtukutse ja lubab peaprokuröril otsustada, kas menetlus peaks olema privaatne või avalik. Samuti peatatakse kuritegudes süüdistatavate isikute teatud õiguskaitse. Inimestel ei ole õigust õigusnõustajale ja õigus kaitsele enesesüüdistamise eest on piiratum kui muudel juhtudel. Uurimise sihtmärgid võivad “andada viiendat”, keeldudes tunnistamast põhjusel, et nad võivad ennast süüdistada, kuid peaprokurör võib seda nende vastu kasutada. Samuti on võimalik kasutada uurimise käigus paljastatud teavet täiendavate süüdistuste esitamiseks.
Sellest õigusaktist tulenevate volituste lai ulatus muudab selle võimsaks ja potentsiaalselt ohtlikuks vahendiks. Mõned Martini seaduse kriitikud usuvad, et see õigusakt on liiga võimas ja väidavad, et seda võib olla lihtne kuritarvitada erinevates olukordades. See kriitika võib selgitada, miks ametnikud on ajalooliselt seda tõrkunud.