Üürileping on büroo-, lao- või muu pinna üürileping, mida kasutatakse äritegevuseks. Kommertsliisingulepingute tingimused on väga erinevad, kuid üürilepingute eripärad kirjutatakse tavaliselt üürileandjate kasuks. Üürileandjatega võib olla võimalik läbi rääkida liisingutingimuste üle, kuid selle edu võib sõltuda sellest, kui palju teisi potentsiaalseid äriüürnikke on kinnisvara üürimisest huvitatud.
Neto- ja brutosumma on kaks peamist liisinguvõimaluse tüüpi, mis on kommertsrendis levinud. Brutorendilepingus on üürnik nõus tasuma ettemääratud üürisumma, mis sisaldab üürileandja kulusid. Netoüürilepingus on üürnik nõus tasuma määratud üüri, millele lisandub osa üürileandja igakuistest maksudest ja ülalpidamiskuludest. Mis tahes tüüpi üürilepingu puhul tuleb üürnikult tavaliselt tasuda nii esimese kui ka viimase kuu üürisumma korraga. See kaitseb üürileandjat juba tasutud kuu eest juhuks, kui üürnik ette teatamata lahkub.
Kaubanduskeskustes asuvate kaubanduspindade puhul võib liisingumäära arvutada ruutjala hinna järgi. Kaubanduskeskuste rendilepingud sisaldavad tavaliselt konkreetseid tingimusi lubatud lahtiolekuaegade kohta, kuhu võib tarnida, ja kaupluste väljapanekute eeskirju. Kaubanduskeskuse jaeüürniku ärirendilepingus võib ka ette näha, et teatud protsent üürniku kasumist tuleb igakuiselt üürileandjale maksta.
Ärikinnisvara omamine on alternatiiv selle rentimisele. Kui ettevõttel on raha kinnisvara sissemakseks ja ta võib oodata head investeeringutasuvust (ROI), võib äripinna ostmine olla hea mõte. Kui see nii ei ole, võib eelistatud valik olla kommertsliising ja sissemakse summa kasutamine paremateks äriinvesteeringuteks. Ärikinnisvara omamine tähendab ka seda, et ettevõte peab seda haldama ja ettevõte ei pruugi olla selleks valmis. Uuemad ettevõtted peavad tavaliselt valima kinnisvara omamise asemel äriliisingu, kuna neil pole sageli piisava äripinna ostmiseks vajalikku rahavoogu.
SmartAsset.