Banaaniõlu on oranži värvi alkohoolne jook, mis on valmistatud kääritatud küpsetest banaanidest. Seda toodetakse erinevates Aafrika riikides, sealhulgas Keenias, kus seda nimetatakse Urwagaks, ja Ugandas, tuntud kui Lubisi. Banaaniõlut toodetakse kahte tüüpi – igisahira ja igikashi. Mõlemad on maitselt magusad, kuid igisahira on igikashiga võrreldes mahedama maitsega. Alkohoolse joogi alkoholisisaldus on mahu järgi mõõdetuna umbes 4.8% ning see on kõige populaarsem rituaalide ja pidustuste ajal.
Banaaniõlle valmistamiseks küpsed banaanid purustatakse ja filtreeritakse, et saada banaanimahl, mis lahjendatakse ühe mahuga veega iga kolme mahla mahu kohta. Seejärel lisatakse segu kergitusainele, mis tekitab gaasimulle, ja jäetakse üheks päevaks käärima. Alkohoolne käärimine toimub siis, kui suhkrud, nagu glükoos ja fruktoos, muudetakse rakuenergiaks, mille tulemusena tekib etanool. Seejärel kääritatud vedelik filtreeritakse, villitakse ja hoitakse otsese päikesevalguse eest jahedas kohas. Kui banaaniõlut sellistes tingimustes hoida, võib see säilida kuni mitu päeva.
Banaaniõlle valmistamisel kasutatakse erinevaid kergitusaineid, sh hirssi ja sorgot. Nii hirss kui sorgo on populaarsed teraviljaliigid ning olulised toiduvarud paljudes Euroopa ja Aasia riikides. See on populaarne ka Aafrikas ning banaaniõlut valmistav riik määrab sageli, millist kergitusainet kasutatakse. Näiteks Keenias toodetud Urwagas kasutatakse sorgot või hirssi, samas kui Ugandas valmistatud Lubisis kasutatakse ainult sorgot.
Kuival hooajal banaanide kiireks valmimiseks, et need oleksid õlletootmiseks valmis, asetatakse banaanilehed maasse kaevatud auku, küpsed banaanid aga peale ja kaetakse siis veel lehtedega. Augu kõrval asuvas väikeses kraavis süüdatakse lõke ja sellest tulest tulev soojus siseneb küpseid banaane sisaldavasse auku protsessis, mis võib kesta neli kuni kuus päeva. Vihmaperioodil kasutatakse aga küpsemise kiirendamiseks teistsugust protsessi, mille käigus asetatakse banaanid küpsetustule lähedal raamile.