Haistmisnärv on närvijuurte kogum, mis ulatub haistmissibulast haistmisepiteelini, ninapiirkonnani, mis tegelikult lõhnad kinni püüab. Närvirakud selles ninaosas on kemosensitiivsed, reageerides keemilistele signaalidele, mis muundatakse elektrilisteks impulssideks, mis kantakse mööda haistmisnärvi haistmispirni. Kui need impulsid jõuavad haistmissibula mikropiirkonda, mis vastab stimuleeritud närvirakkudele, edastatakse signaalid aju erinevatesse piirkondadesse ja nina omanikul lastakse lõhna tajuda.
Tuntud ka kui esimene kraniaalnärv, on see närv kraniaalnärvidest lühim. See on ka ainus kraniaalnärv peale nägemisnärvi, mis ei puutu kokku ajutüvega. Inimestel on kaks haistmisnärvi, üks kummalgi näopoolel, ja neid närve saab iseseisvalt testida, sulgedes ühe ninapoole kinni ja jättes patsiendile erinevaid lõhnu. Tugevama või terava aroomi kasutamine aitab tugevama reaktsiooni saavutamiseks.
See närv on üks elementaarsemaid, peegeldades haistmissüsteemi varajast päritolu, mis on enamikus elusorganismides üks vanimaid sensoorseid süsteeme. Samuti on see väga haavatav kahjustuste suhtes, kuna see ulatub kolju kõvast kaitsest kaugemale näo pehmematesse piirkondadesse, mis tähendab, et see võib näotrauma tagajärjel vigastada. Näiteks kellelgi, kellel on ninamurd, võib olla vigastatud ka haistmisnärv.
Kokkupuude karmide kemikaalide, tugevate lõhnade ja teatud tüüpi infektsioonidega võib samuti põhjustada haistmisnärvi kahjustusi. Kuna patsiendid võivad korraga kahjustada ainult ühte haistmisnärvi, ei pruugi nad kahjustusest kohe teadlikud olla, omistades kinnisele ninale nõrgenenud haistmismeele või isegi mitte märgata vähenenud tundlikkust lõhnade suhtes. Arst saab diagnoosida haistmisnärvi kahjustusi, avaldades patsiendile tugevaid lõhnu ja jälgides patsiendi reaktsiooni.
See närv moodustab olulise osa suuremast haistmissüsteemist – süsteemist, mis võimaldab organismidel lõhnu pealt kuulata ja tajuda. Haistmissüsteemi tundlikkuse määrab suuresti haistmisepiteeli suurus; mida suurem on epiteel, seda rohkem lõhnu suudab organism eraldada ja seda täpsemalt suudab organism eristada erinevaid lõhnu. Kuigi inimestel võib mõnikord tunduda, et nad elavad lõhnamaailmas, on neil paljude teiste loomadega võrreldes suhteliselt nõrk haistmissüsteem.