Põhiline erinevus proloogi ja epiloogi vahel on see, et proloog tuleb enne ülejäänud lugu ja epiloog pärast seda. See on tehnika, mida kasutatakse romaanide kirjutamises, et anda lugejale lisateavet, teoreetiliselt suurendada nende arusaamist loost või laiendada seda raamatus antud ajapiirangutest kaugemale. Enamik romaane ei sisalda nii proloogi kui ka järelsõna; üks või teine on tavalisem, kuid loomulikult pole reegleid ja mõned kirjanikud otsustavad lisada mõlemad, kui see teenib teose vajadusi. Sageli on need väga lühikesed ja erinevad veidi ülejäänud loost.
Proloog ja järelsõna on klassikalises kirjanduses mõnevõrra tavalisemad kui kaasaegses kirjanduses, kuigi mõned kaasaegsed romaanid sisaldavad neid täiendavaid kirjanduslikke võtteid. Need on kirjutatud selleks, et lugu laiendada ja lugejas veelgi rohkem huvi äratada. Mõned kirjanikud ja toimetajad väidavad, et proloog ja järelsõna ei peaks olema vajalikud, kui lugu ise on täielik, samas kui teised ei näe nendes probleemi. See on suuresti isiklike ja stiililiste eelistuste küsimus, aga ka see, mida teatud kirjastaja otsib.
Loo sissejuhatuseks võib väga hästi toimida proloog. See on tavaliselt lühem kui tegelik peatükk ja võib olla ainult lehekülg või kaks. Sageli on selle eesmärk pakkuda lugu sündmustest, mis leidsid aset enne romaani algust. Näiteks kui romaan räägib perekonnast, võib proloog sisaldada teavet inimeste kohta, kes selle perekonna esmakordselt lõid või kuhu nad esimest korda elama asusid. See teave võib sisalduda proloogis, kui see on hiljem loo jaoks asjakohane. Tegelikult, kui autor võtab proloogi kirjutamiseks aega, võib eeldada, et see teave on oluline.
Järelsõna annab teavet sündmuste kohta, mis toimusid pärast loo lõppu, mõnikord aastaid hiljem. See võib üksikasjalikult kirjeldada, mis teatud tegelastega juhtus; Näiteks kui nad olid raamatus lapsed ja on nüüd suureks kasvanud ja kogenud täiendavaid olulisi sündmusi. See võib olla ka järge teaser. Tihti kirjutab proloogi ja järelsõna või üht või teist kirjutav autor need veidi teistsugusel toonil kui ülejäänud lugu; näiteks otsekui kõneleks ta lugejaga. See aitab proloogi või epiloogi muust loost eraldada ja selle huvitavamaks muuta.