Kuigi arengupeetust ja vaimset alaarengut aetakse tavaliselt segi, on nende vahel erinevus. Vaimne alaareng on inimese intelligentsuse ja adaptiivse käitumise kahjustus. Arengupeetus on inimese vanusele vastav funktsioneerimispeetus. Mõlemad tingimused hõlmavad sotsiaalset küpsust, füüsilist ja emotsionaalset arengut ning kognitiivseid võimeid. Need erinevad ka selle poolest, kuidas neid diagnoositakse ja kuidas neid ravitakse.
Arengu mahajäämust ja vaimset alaarengut peetakse sageli sama asjaks, kuid need on erinevad. Vaimne alaareng on tegelikult teatud tüüpi arengupeetus. Arengupeetusi esineb sageli väikelastel, kes ei ole oma vanuse jaoks saavutanud arengueesmärke. Vaimne alaareng hõlmab piiratud intelligentsust ja viivitusi kohanemiskäitumises. Adaptiivne käitumine on see, kuidas inimene lahendab eluprobleeme, kasutades olemasolevaid oskusi ja teadmisi.
On mõned konkreetsed viisid, kuidas eristada arengupeetust ja vaimset alaarengut. Kõige olulisem eristav tegur on arsti diagnoos, mis viib eriarsti vastuvõtule. Arstid ja spetsialistid peavad olema eriti ettevaatlikud laste vaimse alaarengu ja arengupeetuse diagnoosimisel.
Vanem on tavaliselt esimene, kes märkab arengupeetust. Mõnel juhul ilmneb lapse kontrolli ajal äratundmine viivitusega. Kui arst kahtlustab viivitust, planeeritakse veel paar visiiti, et olla kindel, et see pole ajutine, ja laps suunatakse arenguspetsialisti juurde.
Arendusspetsialist saab aidata ravida arengupeetust. Spetsialist saab kindlaks teha, millised piirkonnad on hilinenud, ja koostada raviplaani, mis hõlmab õppetegevusi iga hilinenud piirkonna jaoks. Näiteks laps, kellel on peenmotoorika mahajäämus, peaks olema tegevuskavas, mis hõlmab konkreetseid tegevusi käte ja sõrmede koordinatsiooni soodustamiseks, näiteks joonistamine ja maalimine või tobedasse pahtlisse peidetud esemete leidmine.
Vaimse alaarengu diagnoosimine on seevastu pikem ja rohkem kaasatud protsess. Sotsiaalsed ja õpiprobleemid tabavad sageli õpetajad, kes soovitavad lapsel pöörduda spetsialisti poole ning siin pannakse proovile intelligentsus ja kohanemisoskused. Vaimne alaareng võib olla piisavalt tõsine, et seda pidada puudeks, peamiselt seetõttu, et see võib häirida inimese võimet tegeleda lihtsate igapäevaste ülesannetega. Arstid peavad last hindama ja määrama, kuhu tema intellektuaalne tase langeb. Sellest hetkest alates peavad nad kindlaks tegema, millised kohanemisoskused on hilinenud või puuduvad. Diagnoosimisel võivad rolli mängida ka vaimse alaarengu põhjused.
Kui diagnoos on pandud, lülitub eesmärk lapse igapäevast toimimist parandava plaani loomisele. Tervikliku tugiplaani koostavad esmatasandi arst ja eriarst. Inimese arendus- ja kasvatustegevused aitavad kaasa kehalisele arengule ning õppimine spetsiaalselt selleks ette nähtud tegevuste, näiteks probleemilahendusharjutuste kaudu, aitab kaasa kognitiivsele arengule. Osa tugiplaanist sisaldab ka tegevusi, mis õpetavad igapäevaselt toimima, näiteks hügieeni, toiduvalmistamise ja koristamise harjutamist. Patsiendi vanemaks saades hakkab plaan hõlmama kogukonna- ja tööalaseid tegevusi, et valmistada inimest ette täiskasvanuks elamiseks maailmas.
Arengu mahajäämus ja vaimne alaareng ei tähenda, et laps peaks terve elu veetma, suutmata enda eest hoolitseda või täiskasvanuna maailmas elada. Võimalikult varane ravi otsimine aitab tagada, et need probleemid ei mõjuta last püsivalt. Õige hoolduse korral võib arengupeetusega laps ülejäänud vanuserühmale järele jõuda ja vaimse alaarenguga inimene saab õppida ellujäämist. Peamine võti on õige diagnoos, et saaks rakendada sobivat ravi.