Keeleteaduses on võrdluskolmnurk eeskujuks sõnade tähenduse edasiandmise selgitamiseks. Mõnikord nimetatakse seda tähenduse tähistamiseks Ogdeni-Richardsi kolmnurgaks või semiootiliseks kolmnurgaks. Tavapäraselt öeldes ütleb võrdluskolmnurk, et sõna viitab kuulaja peas olevale ideele. Idee ühendub reaalse maailma objektiga.
Viitekolmnurga pakkusid esmakordselt välja CK Ogden ja IA Richards oma 1923. aasta raamatus The Meaning of Meaning. See raamat oli teedrajav töö semiootika valdkonnas, mis on märkide, sealhulgas sõnade ning märkide ja nende tähenduste vaheliste suhete uurimine. See on seotud pragmaatikaga, mis käsitleb lausete seost nende tegelike tähendustega.
Ogdeni ja Richardsi järgi on tähendusloome protsessil kolm osa: sümbol, mõte või viide ja referent. Sümbol on sõna ise, näiteks tähed “tool”. Kui inimene näeb või kuuleb sümbolit “tool”, tekib tal mõtteline kujutluspilt või loogiliste ideede kogum, mis on seotud tooli ideega: mööbliese, millel on tavaliselt neli jalga, mis on mõeldud istumiseks. See on mõte või viide. Kui viide on adekvaatne, saab kuulaja selle siduda referendiga — reaalses maailmas eksisteeriva tooliga.
Võrdluskolmnurgal, kuigi seda kasutatakse semiootiliste suhete mudelina 21. sajandil, on mõned võimalikud vead, mis piiravad selle rakendatavust. Kõige olulisem on see, et kolmnurk käsitleb ainult sõna ja tähenduse vahelist suhet üksiku inimese meelest. See ei võta arvesse lahknevusi, näiteks kahe erineva inimese idees, mis on seotud sõnaga “tool”.
Ogden ja Richards koos teiste strukturalistidena tuntud teoreetikutega eeldasid sageli sümbolite ja referentide vahelist üks-ühele suhet, mida ei pruugi tegelikult eksisteerida. Need raskused, muu hulgas oli aluseks edasisele tööle semiootika, nagu teha Jacques Derrida keskpaigas ja lõpus-1900. Derrida pakkus välja “poststrukturalistliku” semiootikateooria, mis eitab varasemate semiootiliste teooriate lihtsaid seoseid.