Võlaväärtpaber on mis tahes tüüpi võlainstrument, mida saab osta või müüa ja millel on teatud tüüpi lunastuskuupäev ja intressimäär, mida rakendatakse võla saldole. Mõnikord nimetatakse seda fikseeritud intressimääraga väärtpaberiks, tavaliselt ostetakse ja müüakse börsiväliselt. Seda tüüpi väärtpabereid hoiavad ja nendega kaubeldakse sageli suuremad institutsioonid, aga ka mitmed mittetulundusühingud ja isegi valitsusasutused.
Üks parimaid näiteid võlakirjast on panga hoiusesertifikaat. Finantsinstrumendid, nagu panga CD-d, loetakse võlainstrumentideks, kuna pangaklient laenab asutusele oma raha kindlaksmääratud ajaks. Vastutasuks laenu eest rakendab pank hoiuse jäägile teatud summa intressi, kusjuures kõik intressid krediteeritakse CD omanikule tähtajal või enne seda.
Riigi ja ettevõtete võlakirjad on samuti suurepärased näited võlaväärtpaberitest. Võlakirjaemissiooniga investeerib laenuandja teatud summa raha ja võib eeldada, et pärast emissiooni täielikku tähtpäeva saab tagasi nii algse investeeringu kui ka teatud tüüpi tulu. Vahepeal on võlgniku käsutuses võlakirjaemissioonist saadud vahendid, mis võimaldab rahastada projekte, mis lõpuks kasumlikuks muutuvad ja teenivad tulu, mis võimaldab võlgnikul koos kehtiva intressiga laenu tagasi maksta.
Isegi nii lihtsat asja nagu IOU või veksli võib pidada võlakirjaks. Kuni on olemas konkreetne kuupäev, mille jooksul laen tuleb täielikult tagasi maksta, ja koos algse laenu kogusummaga makstakse ka mingisuguseid intresse, kvalifitseerub see seda tüüpi tagatiseks. Kuigi neid võlainstrumente kasutatakse tänapäeval harvemini kui varem, kujutavad need siiski endast olukorda, kus laenuandja võtab teatud määral riski ja nõuab intressi, lähtudes võlgniku tajutavast suutlikkusest laenu tagasi maksta.
Seda instrumenti peetakse üldiselt väiksema riskiga vahendiks kui enamiku aktsiaväärtpaberitüüpide puhul. Põhjus on selles, et laenu nimiväärtus ei muutu majanduse muutuste tõttu. Kuigi on juhtumeid, kus kohaldatav intressimäär on pigem muutuv kui fikseeritud, jääb algse investeeringu summa tagasimaksmise vajadus samaks.