“Viimane piisk karikasse” on inglise ja ameerika idiomaatiline väljend, mis tähendab viimast juhtumit sündmuste seerias, mida ei saa enam taluda. Mingisugune refleksiivne tegevus tekib paratamatult selle solvangu, olukorra või lisakoormuse otsese tulemusena. Selle fraasi täieliku tähenduse mõistmiseks on esmatähtis mõista, et viimane piisk karikasse ei pea olema tohutu muutus ega eriti koormav ülesanne. Tõepoolest, see on oma olemuselt pigem triviaalne. Kuid just see viimane juhtum koos kõigi teiste sellele eelnevate sarnastega põhjustab sellest tuleneva sallivuse, kannatlikkuse, viisakuse või mõistmise ebaõnnestumise.
Paljude igapäevaelu juhtumite kohta võib öelda, et need on “viimased karikas”. Nagu eespool märgitud, on juhtumi oluline aspekt see, et see ei pruugi olla hullem kui sellele eelnenud sarnaste sündmuste ahel. Konkreetse näitena võib mees öelda, et see on viimane piisk karikasse, kui tema naabripoeg teeb kümnendat korda otseteed läbi tema aia, kui ta on teda korduvalt hoiatanud, et ta seda ei teeks. Kui see juhtub viimast korda, võib mees otsustada oma naabri poole pöörduda, kuna tema taluvus on ammendunud.
Vähemalt kaks sõltumatut allikat omistavad selle idioomi iidsele araabia vanasõnale, mille kohaselt kaamel on koormatud üle selle, et ta suudab tõusta ja kanda oma põhuvihtide koormat. “Viimane piisk karikasse” on murdepunkt, üks väike lisand, mis muudab koorma kandmiseks liiga suureks. Lugu ennast või isegi tihendatud narratiivi aga ei viidatud ja seda ei ole võimalik leida. Selle idioomi muud variatsioonid hõlmavad õlgede asemel sulgi või meloneid ning allalaaditavate loomadena hobuseid, eesleid ja isegi ahve, kuid tähendus jääb samaks.
Hoolimata selle oletatavasti iidsest päritolust, ei kasutata kristlikus piiblis mõistet „viimane õlekõrs”. Briti veebisait, mis on pühendatud idioomide ajaloolisele kasutamisele, tuvastab “viimase õlekõrre” esmakordse ilmumise 1816. aasta maikuu väljaandes The Edinburgh Advertiser. See fraas ilmus hiljem Thomas Fulleri teoses Gnomologia. 1843. aasta oktoobris ületas see väljend Atlandi ookeani ja ilmus ajakirjas The Southport American, kuigi õlgede asemel kasutati sulgi. Charles Dickens kasutas Dombey ja Son idioomi ning Mark Twain kasutas sarnast idioomi, mis hõlmas sulgi filmis “Tom Sawyeri seiklused”.