Mis on vesikress?

Vesikress, sinepi perekonda kuuluv roheline, on seotud kaelari ja lehtkapsaga, kuid selle elu on lõunamaise köögi köögist ja sealihast kaugel. Paljud inimesed võivad seostada kressi ilusate tee jaoks valmistatud võileibadega, kuid see on vaid üks valdkond, kus see särab.

Vesikress on Euroopa mitmeaastane rohttaim Nasturtium officinale, mis on naturaliseeritud USA-s ja mida ka kasvatatakse. See ei ole seotud lillega, mida nimetatakse nasturtiumiks. Looduses leidub seda sageli ojade ja ojade läheduses. Eelistab kasvada madalas vees ja jaheda ilmaga. Kressi saab seemnest alustada siseruumides ja viia õue voolusängidesse. See tuleks koristada enne õitsemist ja seda tuleks hoida külmkapis, kuid mitte liiga kaua. Enne kasutamist tuleb seda põhjalikult pesta.

Piprase maitse poolest tuntud kressi kasutatakse rohelisena ja garneeringuna. Seda kasutatakse sageli võileibade vürtsitamiseks ja seda kasutatakse sageli salatites, kus seda tavaliselt kombineeritakse mõne mahedama maitsega köögivilja või rohelise või tsitrusviljadega. Seda saab ka närbutada ja serveerida rohelisena, kasutada pelmeenide või soolase vahu maitsestamiseks või suppide koostisosana alates hiina kressisupist kuni külma kressisupi kuni kartuli-, porru- ja kressisupini.

Kress on kressidest ilmselt kõige populaarsem ja paljude jaoks võib see olla ainus äratuntav. Teiste hulka kuuluvad piparkress või sai yeung choy, Lepidum sativum; talikress või kollane rakett, Barbarea vulgaris; ja mägiskress ehk maakress, Barbarea verna. Piprakressi kasvatatakse peamiselt Loode-Euroopas, kus seda koristatakse idanditena. Talvikress on kõrge C-vitamiini sisaldusega vastupidav taim, mis kasvab Euraasias, Põhja-Aafrikas ja Apalatšides. Maakress, erinevalt teistest kressidest, kasvab maal ning seda kasvatatakse Edela-Euroopas ja Inglismaal.

Ajalooliselt kasutati kressi skorbuudi raviks. Nimega “St. Patrick’s Cabbage” Iirimaal arvatakse, et see on taim, mida tähistatakse terminiga shamrock. Kreeka kindral Xenophon pani oma sõdurid seda sööma 4. sajandil eKr ja roomlased proovisid seda kiilaspäisuse ennetamiseks.