Vene kursiiv on üks tehnika vene tähestiku tähtede käsitsi kirjutamiseks. Selles kirjutamissüsteemis, nagu enamikus kursiivkirjutamise tüüpides, on suurem osa tähti üksteisega ühendatud, võimaldades paljude sõnade kirjutamiseks kasutada ühte rida. Seda kirjutamisstiili võib muukeelsele inimesele olla mõnevõrra raske lugeda, kuna mõned kursiivtähed näevad välja üsna erinevad nende trükitud vastetest ja mõned kirjutajad lõikavad veelgi rohkem nurki, jättes välja kirjutatud tähtede osad.
Vene kirillitsa tähestik sisaldab 33 tähte, millest kaks on märgid, mis muudavad teiste tähtede hääldust, kuid millel pole häält. See tähestik põlvneb vanemast tähestikust, mille leiutasid Cyril ja Methodius ja mis põhines suures osas kreeka keelel. See varajane tähestik oli üsna kohmakas ja sisaldas palju rohkem tähti kui tänapäevane kirillitsas. Samuti toetus see pigem käsitsi trükitud trükitähtedele kui kursiivsele kirjutamissüsteemile. Vene kursiiv tekkis oma tänapäevasel kujul Peeter I reformikampaaniate osana 17. sajandil.
Enamik vene kursiivse tähestiku tähti meenutab nende aluseks olevaid trükitud trükitähti, kuid on ka erandeid. Suurtähtede kursiiv “D” sarnaneb selle trükitud suurtähtede ekvivalendiga. Sama tähe väiketähtedega versioon meenutab aga ingliskeelset kursiivi “g” ja sellel ei ole tegelikku sarnasust väikese trükitud tähega “d”, mis on lihtsalt suurtähe väiksem versioon. T-tähe kursiivne vorm erineb samuti palju trükivormist ja sarnaneb rohkem tähega M.
Suurem osa venekeelsest käekirjast on käsitsi trükitud trükitähtede asemel vene kursiivkirjas. Kursiivi õpivad varakult selgeks vene kooliõpilased, kes omandavad selle kirjutamisvormi palju varem, kui inglise keelt kõnelevad õpilased tavaliselt kursiivset käekirja õpivad. Vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed lõikavad vene keele kursiivi kasutamisel sageli nurka, mis muudab selle skripti lugemise muukeelsete jaoks keeruliseks.
Mitmeid täherühmi, nagu “m” ja “l” või “p” ja “t”, on vene kursiivkirjas raske üksteisest eristada. Nende tähtede ja mõne muu sageli segaduses oleva paari kirjalikuks tähistamiseks kasutatakse erimärke. Emakeelena kõnelejad leiavad, et need lisamärgised on üldiselt üleliigsed ja võivad kursiivkirjas kirjutades need ära jätta. Vene keelt võõrkeelsed saavad ilma nende lisamärkideta vähem hakkama ja neil võib olla raske lugeda kiirustades kirjutatud vene kursiivset käekirja.