Varude finantseerimine on strateegia, mille kohaselt kasutatakse ettevõttele kuuluvate tarbekaupade varusid laenu, ettemakse või uueneva krediidiliini tagamiseks. Idee seisneb selles, et kuna kaubad müüakse laoseisust, kasutatakse nendest müügist saadavat tulu osa tasumata võlast tasumiseks. Vastutasuks finantseerimise eest saab laenuandja protsendi müügist laenu intressina, samuti põhiosa makseid.
Kuigi on mõningaid erinevusi, hõlmab varude rahastamise põhiprotsess varude hetkeväärtuse hindamist ja selle kindlaksmääramist, kas see on piisav laenu või krediidiliini jaoks taotletava summa katmiseks. Kui see on nii ja kui on tõendeid selle kohta, et iga inventari moodustavat eset saab müüa ja makse sisse nõuda mõistliku aja jooksul, annab laenuandja võlgnikule nõutud summa. Selle teenuse puhul kohaldab laenuandja ka võlgniku konto jäägile intressimäära. Võlgnik omakorda nõustub, et laenuandja saab maksed kõikide müüdud laoesemete pealt kuni võlasumma täieliku rahuldamiseni.
Laenuandjate jaoks aitab varude finantseerimine laenu andmisega kaasnevat riski minimeerida. Juhul, kui võlgnik peaks oma kohustuste täitmata jätma, on laenuandjal õigus järelejäänud laoseisu üle võtta ja see võla tasumiseks maha müüa. Vastutasuks selle vähendatud riskitaseme eest on laenuandjad tavaliselt valmis pakkuma võlgnikele konkurentsivõimelisi intressimäärasid.
Koos madalama intressimääraga saavad võlgnikud kasu ka kiirest töötlemisest, mis on tavaline varude finantseerimisel. See tähendab, et võlgnik saab laenu või ettemakse raha peaaegu kohe kätte ja hakkab neid vahendeid kasutama erinevateks projektideks, tegevuskuludeks või muuks vajaduseks. Vahendite kiire kättesaadavus võimaldab edasi liikuda ilma, et peaks ootama laovarude müüki ja klientide poolt tasumist, mis omakorda võimaldab ettevõttel ära kasutada võimalusi, mida hiljem enam ei pruugi olla.
Olenevalt varude olemusest ja suurusest võib laenuandja nõuda lisatagatist enne varude rahastamise kinnitamist. Varad, mida praegu ei kasutata muude laenude või finantskohustuste tagatiseks, on üldiselt aktsepteeritavad, kui neil on avatud turul kontrollitav väärtus. Näiteks võib laenuandja nõuda, et võlgnik paneks tagatiseks osa kinnisvarast koos jooksva inventuuriga enne laenu töötlemist.