Vaba assotsiatsioon on psühholoogilise analüüsi meetod, mille käigus patsient räägib või kirjutab kõik mõtted, mis talle pähe tulevad; mõtted võivad olla seotud või mitte, aga üks viib mingil moel järgmise juurde. Vaba assotsiatsiooni praktiseerimisel võib olla või mitte olla võimalik järgida mõttemustrit, mis lõppkokkuvõttes ongi praktika mõte. Üldiselt algab see analüüsimeetod sõna, fraasi või küsimusega ja inimene laseb kõigil selle algse sõnaga seotud mõtetel pinnale tulla ilma neid tsenseerimata või analüüsimata.
Seda tüüpi psühhoanalüüsi töötasid välja Sigmund Freud ja tema kolleeg Josef Breuer. See oli mõeldud kasutamiseks hüpnoosi alternatiivina ja võimaldama inimestel ärkvel, teadlikus meeles luua ühendusi, millele varem oli raske juurde pääseda või mis oli kättesaadav ainult hüpnoosi kaudu teadvuseta meeles. Freud leidis, et see vaba ühinemise protsess võimaldas inimestel sageli teha avastusi ja paljastada repressioonid, kartmata kohtuotsust.
Seda tehnikat kasutatakse mõnikord psühholoogilises ravis tänapäevalgi, kuigi see on mõnevõrra vähem levinud. Mõned inimesed harjutavad vabaühendust iseseisvalt, näiteks päeviku pidamise kaudu. See võib sarnaneda teadvuse voolu kirjutamisega, millesse kirjutatakse kõike ja kõike, mis pähe tuleb, olenemata sellest, kas see näib olevat seotud või mitte. See erineb psühholoogilisest tehnikast selle poolest, et tavaliselt ei alga see konkreetsest küsimusest või fraasist.
Mõtete üleskirjutamine selle praktika proovimisel võib olla väga kasulik, sest inimene saab hiljem tagasi minna ja protsessi üle lugeda. Võib-olla on siis võimalik tekkinud assotsiatsioonidest veelgi rohkem õppida, kui neid saab sügavamalt käsitleda. Mõned inimesed leiavad, et on võimalik visualiseerida seoseid, mida nad vabal suhtlemisel loovad, ja näha, kuidas mõned asjad võivad olla seotud, samas kui teised vajavad seoste loomiseks koolitatud psühholoogi abi.
Sõltumata valitud meetodist võib vaba assotsiatsioon olla abiks neile, kes tunnevad end sarnasesse mõttemustrisse takerdunud. Psühhoteraapias selle protsessiga alustamine võib protsessi edenedes hõlbustada teabe jagamist terapeudiga. See võib olla ka viis avastada varjatud tundeid või uskumusi, millest inimene ei teadnudki, et tal on.