Turkish delight on komm, mis tehti esmakordselt Araabia maades populaarseks üle 200 aasta tagasi. Legend räägib, et valitseja Abdul Hamid I tellis kondiitrilt tema valitsusajal 18. sajandil erilise kommi. Anatooliast pärit Bekir Effendile omistatakse Turkish Delighti loomine, mis saavutas kiiresti populaarsuse Istanbulis, kus Effendi rajas väikese kondiitripoe.
Paljud USA-s ei tunne seda magustoitu ära, kuigi nad on ilmselt maitsnud selle versiooni, kui nad naudivad Applets and Cotlets, kauaaegset Ameerika maiustust. Traditsioonilisemad versioonid Araabia riikides võivad olla maitsestatud sidruni või roosiveega ning ameeriklased ei tunne roosivett maitseainena kuigi hästi. Paljud ameeriklased leiavad, et sellised Turkish Delighti versioonid on nii kleepuvad kui ka seebised.
See maius on lihtne kommikompositsioon, mis on tavaliselt valmistatud suhkrust, želatiinist, veest ja maisitärklisest. Iga kommiköis lõigatakse väikesteks, tavaliselt alla ühe tolli (2.44 cm) pikkusteks ruutudeks. Kuigi sidrun ja roosivesi on tavalised maitseained, võib seda maitsestada ka piparmündiga. See võib sisaldada pähkleid, nagu kreeka pähklid või pistaatsiapähklid, ning on sageli kaetud maisitärklise ja tuhksuhkruga.
Turkish Delight tutvustati läänemaailma esmakordselt 19. sajandil, kus see sai oma praeguse nimetuse. Türgis ja mujal Lähis-Idas nimetatakse kommi Lokumiks. Britid rõõmustasid kommidest ja võis seda eriti kiita II maailmasõja normeerimise ajal, sest nädalas lubati nii vähe suhkrut. Winston Churchillile meeldis teadaolevalt pistaatsiapähklitega täidetud Turkish Delight.
Mõned gurmaanid nõuavad, et seda magustoitu hinnatakse kõige paremini siis, kui see ostetakse ja serveeritakse värskelt. Kui komm välja jätta, siis aja jooksul see taheneb ja muutub raskeks süüa. Inimesed, kes täiskasvanuna kohtuvad Turkish Delightiga, võivad avastada, et nad ei hooli kommide maitsest ega tekstuurist. Küll aga kiidavad need, kes seda lapsepõlvest saati nautinud.