Tollitariif on maks, mille valitsus määrab kaupadele, mida veetakse üle rahvusvahelise piiripunkti või sadama. Kodumaistele kaupadele tollitariife tavaliselt ei kohaldata. Tollitariifi eest võetav tasu on riigiti erinev. Kui tavaliselt kõikuvad tollitariifid iga kauba puhul, siis enamik tariife hinnatakse protsendina kauba deklareeritud koguväärtusest.
Rahvusvahelisi piire ületavad kaubad kuuluvad tavaliselt tollikontrolli alla. Kui kaup jõuab sadamasse või piiripunkti, vaatab tolliametnik selle üldjuhul üle. Seejärel kehtestab ta kõik kohaldatavad tollitariifid. Kaupa ei saa vedada üle sadama või piiripunkti enne, kui tollitariif on tasutud. Mõned isikud püüavad vältida tollimaksude tasumist, vedades kaupa ebaseaduslikult üle rahvusvaheliste piiride.
Enamik riike kasutab imporditud toodetele maksustatavate maksude määramiseks ühtlustatud tariifigraafikuid. Üks sagedamini kasutatav standard on kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteem, mida haldab Maailma Tolliorganisatsioon. See süsteem on rahvusvaheliselt standarditud ning kasutab kaubeldavate toodete klassifitseerimiseks nimesid ja numbreid. Ülemere tariifimäära suuruse hindamisel tuleks üle vaadata riigipõhised tariifijuhised.
Tollitariif võib sisaldada imporditariifi ja eksporditariifi. Imporditariif on maks, mida nõutakse riiki sisenevatelt toodetelt või kaupadelt, samas kui eksporditariif on maks, mis kehtestatakse riigist väljuvatele toodetele või kaupadele. Eksporditariife hinnatakse tavaliselt harvemini kui imporditariife.
Riigid võivad poliitilistel põhjustel kehtestada tollitariife. Üheks peamiseks põhjuseks on kodumaiste kaupade kaitsmine välismaise konkurentsi eest. Näiteks kui riik usub, et tootes esineb märkimisväärne väliskonkurents, võib riik kehtestada toote imporditud versioonidele tollitariifi. Tariif võib aidata piirata teistest riikidest riiki imporditavate toodete arvu. Selle tulemusel võib kodumaine toode muutuda odavamaks ja tarbijad ostavad seda tõenäolisemalt.
Tollitariifidel võib olla riikidele majanduslik mõju. Riigid, kus on kehtestatud tariifid, võivad kaotada töökohti, kui nende ettevõtted ei suuda enam välisturgudel konkureerida. Teisest küljest võivad tariifi kehtestava riigi kodumaised tootjad sellest kasu saada, kuna konkurents väheneb. Selle stsenaariumi korral võivad ka hinnad ja müük tõusta. Kuigi see võib tunduda tariife kehtestavale riigile kasulik, võivad kodumaised tarbijad lõpuks maksta kõrgemat hinda.