Tarnesertifikaat on finantsmaailmas kasutatav dokument, mis kinnitab, et väärtpaberid on eraisikule või maaklerile üle antud. Seda dokumenti nimetatakse mõnikord ka üleandmise ja vastuvõtmise tõendiks (D&A), mis peegeldab tõsiasja, et väärtpaberid on üle antud ja vastu võetud. See sertifikaat pakub õiguskaitset mõlemale ülekandega seotud osapoolele ning see on maaklerimajades ja investeerimisühingutes läbiviidava paberitöö rutiinne osa.
Enne väärtpaberi tarnimist tuleb seda kontrollida, et veenduda, et see on tarnimiseks valmis. Kui väärtpaberit peetakse „heaks tarneks“, tähendab see, et ülekandel ei ole piiranguid ega koormisi ning kõik on korras. Kui väärtpaberit ei saa üle kanda, on tegemist “halva tarnega” ja probleemid tuleb enne ülekandmist kõrvaldada. Kui tagatis on kokkulepitud finantstehingu raames kindlaks tehtud, et see on tarnimiseks valmis, ei saa ostja või agent sellest keelduda.
Väärtpaberi müüja seisukohalt kinnitab üleandmise akt, et tagatis tõesti saabus ning ostja või ostja esindaja on selle vastu võtnud. Kui ostja vaidlustab hiljem tehingu kehtivuse või väidab, et tagatist ei ole üle antud, saab müüja esitada oma seisukoha kinnitamiseks tarnetõendi. Samuti saavad ostjad tehingu kehtivuse tõendamiseks kasutada tarnetõendit või selle puudumist.
Investeerimisühingute kaudu töötavad isikud tegelevad harva tarnesertifikaatide ja muu väärtpaberite ostu ja müügiga seotud paberitööga. Selle asemel tegeleb nende dokumentidega maakler või agent, kes võtab tavaliselt teenuse eest kliendilt väikese tasu. Enamiku piirkondade seaduste kohaselt peavad investeerimisühingud avaldama nimekirjad oma tasude ja komisjonitasude kohta erinevate teenuste eest, sealhulgas tarnetõendi haldamise eest võetavate summade kohta.
Inimestel, kes pole investeerimise üksikasjadega kursis, soovitame tungivalt teha koostööd kogenud maakleri või konsultandiga, et tagada nende tehingute seaduslikkus ja korrektsus. Paberitöö õigesti täitmata jätmine või vahetatud väärtpaberite kajastamata jätmine võib kaasa tuua juriidilised karistused, mis ulatuvad trahvidest kuni vangistuseni, isegi kui kavatsus ei olnud pettus. Tarbijad peaksid ka kasutama agente, kes on volitatud teiste nimel väärtpaberitega kauplema. Enamik valitsusi nõuab valitsusasutuste kaudu litsentsi.