Tajumisprotsessi kirjeldatakse üldiselt kui viisi, kuidas elavad olendid võtavad sensoorse sisendi ja omistavad sellele oma mõtetes tähenduse, et stiimulitele reageerides saaks sihipäraselt tegutseda. Inimeste puhul tähendab see seda, et meie teadlikkus ja suhtlemine keskkonnas olevate inimeste ja objektidega tuleb esmalt ühel või teisel kujul kogeda viie meelega, enne kui saab otsustada, mida kogemused tähendavad. Kuigi psühholoogia väidab, et kõik inimesed võivad näha maailma erinevas valguses, on tajuprotsessi oluline aspekt valik. Suur osa sellest, mida meeled kogevad, tuleb välja häälestada, et mõistus saaks korraldada olulise sensoorse sisendi ja tõlgendada seda sisukaks tegevuseks. See on tajuprotsessi ehk tõlgendamise viimases etapis, kus indiviidid näitavad kõige otsesemalt oma subjektiivset vaadet ümbritsevale maailmale.
Kui tajumisprotsessil arvatakse üldiselt olevat kolm etappi, on seda võimalik laiendada viiele, eriti kui tegemist on inimestega. Taju peetakse üldiselt kogemuste kontiinumiks, kus sensoorse sisendi valik tuuakse esmalt teadlikuks, seejärel korraldatakse see mingil viisil ja seejärel tõlgendatakse. Kõik elusolendid läbivad ühel või teisel määral seda põhilist tajuprotsessi kui elusolendite stiimul-reaktsiooni käitumise täpsemat määratlust.
Arenenumatel eluvormidel on aga ka järelemõtlemis- ja kohanemisperioode, mis lisanduvad tõlgendamise lõppfaasi. Taju mõõtmine võib põhineda organismi võimel salvestada mälestusi minevikukogemustest ja muuta sarnaste sündmuste tõlgendusi, kui need tekivad. Seetõttu võib see kaasa tuua muutusi käitumuslikus reaktsioonis, kus tajuprotsessi ajakohastatakse ja täiustatakse pidevalt, kasutades samaaegselt praeguseid õpikogemusi ja mälestusi.
Tajutüübid, mis erinevad madalamate eluvormide ja oma olemasolust vahetumalt teadlike eluvormide vahel, võivad erineda olenevalt tajuprotsessist, milles on Gestalti teooria element. Gestaltiteooria tekkis Saksamaal 1900. aastate keskel kolme saksa psühholoogi uurimistöö tulemusena, kuid Max Wertheimer liigitas selle 1924. aastal inimtaju olemust määratlevasse kategooriasse. Gestaltide tajumise teooriad keskenduvad ideele, et terve süsteemi või individuaalse meele käitumist ei määra ega kontrolli otseselt stiimulid, mida saab liigitada või organiseerida eraldi komponentideks.
Seda, kus Gestalti teooria erineb tajuprotsessi määratlemise poolest klassikalisest psühholoogiast, saab illustreerida muusikapartituuri näitega. Tavalised psühholoogilised vaated tajuprotsessile ütlevad meile, et inimene valib teadlikult iga üksiku muusikalise kompositsiooni noodi, kui seda kuulatakse, korraldab need ja tõlgendab neid seejärel äratuntava lauluna. Gestalti teooria tajuprotsess väidab hoopis, et inimmõistus kuuleb muusikalise kompositsiooni tervikut tervikuna, isegi kui selle osad on summutatud või puuduvad. Tajumisprotsessi võib seega vaadelda kui sellist, kus mõistus kogeb reaalsuse tervikut ja seejärel purustab selle vajadusel eraldi osadeks või kus ta koondab oma keskkonnas olevad stiimulipunktid subjektiivseks tähenduseks selle jaoks, mis teda ümbritsev maailm tegelikult on.