Täiendus on termin, mis kirjeldab seisundit, kus sõna ei järgi kindlat keelelist kasutusmustrit. Näiteks kui sõnal on fikseeritud tüvi, millele saab lisada sufikseid või eesliiteid, mis tähistavad grammatika ajavormi, on käände- või konjugatsioonivoogu lihtne mõista ja kasutada. Kui juursõnal ei ole kasutust muutvaid järelliideid ega eesliiteid, vaid selle tähendust täiendab mõni muu erineva etümoloogiaga sõna, on see ebaregulaarne kasutusvorm, mida sageli nimetatakse täienduseks. Ebaregulaarseid tegusõnu ja kõrvalomadussõnu peetakse sageli täienduse vormiks.
Kaasomadussõnad, mida mõnikord nimetatakse ka supletavateks omadussõnadeks, on omadussõnad, mis kirjeldavad nimisõnavormi; kuid need ei tulene nimisõnast, nagu veise ja lehma puhul, mis pärinevad kahest erinevast sõnatüvest. Kaasomadussõnade näide oleks parem kui hea, kuna need kaks sõna pärinevad erinevatest sõnatüvedest, kuid neil on tähenduse lõpetamisel seos. Samamoodi võivad konjugatsioonis esinevad ebaregulaarsed verbid omada suplevussuhteid, nagu näiteks mine ja läks, kuna neil kahel verbil on ka erinevad sõnatüved.
Täiendus võib võtta minevikuvormis ajavormiga seotud vormi, nagu ülaltoodud näidetes, kuid mõnes käändes on peaaegu iga ajavorm morfeeritud sõna, mis tuleneb erinevatest etümoloogia juurtest, kuid on grammatiliselt ja süntaksis siiski õiged. Levinud näide oleks ingliskeelne tegusõna olema. Konjugatsioonide kaudu järgib see ajavorme nagu: olema, olen/on, on, oli/oli, olnud, olemine. See verb pärineb mineviku ja oleviku osastavas vormis sama tüve juurde, kuid vahepealsetel konjugatsioonidel on erinevad sõnatüvelised juured. Kuna ei ole muid sõnu, mis võiksid nendes ajavormides nende keelemorfsete sõnade asemele astuda, peetakse seda supletiivseks verbikonjugatsiooniks.
Kuna täiendamine tekitab teooriaid keelemuutuste ning morfoloogia ja keele omandamise kohta teistest keeltest, pakuvad need grammatikutele ja keeleteadlastele erilist huvi. Keeleteadlane Andrew Hippisley on väitnud, et täiendavus ja kasutamise sagedus võivad mõjutada selle kasutamist aju leksikaalsesse talletusse. Ta võrdles täienduste kasutamist kahe konkureeriva teooriaga, mida tuntakse assotsiatiivse mudeli ja kombinatoorse mudelina. Selle uuringu tõendid viitavad kombinatoorsele mudelile, mis arvab, et sõnalõpu paradigma on esmatähtis, olenemata tüvesõnade kujust, ja on lähemal sellele, et see oleks kohaldatav mudel täienduskasutuse ennustamiseks.
Ebaregulaarsed paradigmad on veel üks näide inglise keele täiendamisest. Kuigi koera mitmuse vorm on koerad, ei järeldu sellest alati, et isiku mitmuse vorm on tingimata isikud, kuna sageli on tegemist inimestega. See on põhjus, miks neid ebaregulaarseid paradigmasid nimetatakse suppleiivseteks paradigmadeks.