Suuline staadium on 20. sajandi tuntud psühhoanalüütiku Sigmund Freudi välja pakutud psühhoseksuaalse arengu teooria esimene etapp. Freud uskus, et tervislik seksuaalne areng kulges mitmel etapil, alates sünnist, kui inimesed õppisid tundma oma keha ja arendasid nii positiivseid kui ka negatiivseid assotsiatsioone teatud kehapiirkondade kohta. Igas etapis võivad erinevad sündmused kaasa aidata teatud kehapiirkonna fikseerimisele, mis võib avalduda psühholoogilise või seksuaalse probleemina.
Suulises staadiumis, mis kestab sünnist umbes 18 kuu või kahe aastani, on fiksatsiooniks suu. Suu on viis, kuidas keha saab toitu, kusjuures imikud toidavad oma vajadusi sõna otseses mõttes suu kaudu. Suu on samuti väga tundlik, nagu ka suu ümbrus, varajases arengujärgus. Paljudele imikutele meeldib oma suuga puutetundlikkust uurida, mistõttu nad närivad, närivad ja lakuvad asju.
Freudi sõnul õpib oraalsel staadiumis tervislikult arenev imik inimesi usaldama ja arendab mugavustunnet. Suuline staadium võib hõlbustada ka iseseisvust ja isiklike piiride väljakujunemist, kui imikud hakkavad õppima, et nad suudavad oma vajadusi rahuldada. Kui suuline faas hakkab lõppema, võib imik võõrutamise ajal kogeda konflikte ja seejärel siseneda anaalsesse staadiumisse, mis hõlmab päraku ja sellest väljuvate asjade fikseerimist.
Kui areng suulises staadiumis ei edene tervislikult, uskus Freud, et see võib aidata kaasa suulise fikseerimise arengule. Isikud, kellel on suukaudne fiksatsioon, võivad jätkata asjade hammustamist, närimist, lakkumist ja imemist oma uurimistööna ka täiskasvanueas. Suu kaudu fikseerimist peeti ka suitsetamise, ülesöömise ja muude suuga seotud tegevuste motiveerivaks jõuks. Freud väitis, et imiku vajaduste rahuldamata jätmine suulises staadiumis võib viia oraalse fiksatsioonini ja nende vajaduste ületamine võib anda sarnase tulemuse.
Psühhoseksuaalse arengu etappide üle vaieldakse palju. Kuigi paljud psühholoogia valdkonna inimesed uurivad neid, kuna Freudil oli sellele valdkonnale tohutu mõju, ei usalda kõik praktikud seda teooriat. Teised usuvad, et kuigi osa teooriast ja selle taga olevad ideed võivad olla põhjendatud, on lapsepõlv ja seksuaalne areng keerulisemad ning see teooria ei selgita piisavalt kõiki terve psühholoogilise arenguga seotud protsesse.