Soolatursk on tursk, mida on kuivatatud ja selle säilitamiseks soolatud, luues elastse ja kompaktse nõude, mis säilib õigetes tingimustes kuid. Sellest on saanud paljude rahvaste köögi lahutamatu osa, kuna seda kasutatakse laialdaselt põhitoiduna laevadel ja kolooniates ning paljud populaarsed traditsioonilised toidud Itaaliast Brasiiliani on valmistatud soolatursaga. Kuigi selliseid ammendavaid säilitamismeetodeid enam vaja ei ole, jätkavad mitmed riigid, sealhulgas Norra ja Kanada, soolatursa tootmist, kuna inimesed on seda maitsema hakanud. Maitse erineb radikaalselt värske kala maitsest, nagu ka tekstuur, ning see ilmub suppidele, hautistele, tapenaadidele ja muudele roogadele koos koostisosadega, nagu värsked ürdid, rohelised, kartulid ja muud.
Inimesed on liha ja kala säilitamiseks kuivatanud ja soolanud tuhandeid aastaid ning soolaturska on tehtud vähemalt 1500. aastatest, mil Euroopa maadeavastajad tutvusid Põhja-Atlandi suurte tursapüügiga. Kala võiks laeva pardal poolitada ja puhastada ning kaldale viia kuivatamiseks ja soolamiseks, et seda saaks Euroopas müüa. Turska võib ka lihtsalt kuivatada, sel juhul tuntakse seda kalana.
Soolatursa kasutamiseks peavad inimesed kuivatatud kala mitu korda vees leotama, et sool välja tõmmata. Pärast leotamist saab soolaturska kasutada toidule selge nätske tekstuuri ja maheda maitse lisamiseks. Soolatursatoidud on populaarsed Põhja-Euroopas, paljudes Vahemere maades, Kariibi mere piirkonnas ja osades Lõuna-Ameerika riikides, peegeldades tursatööstuse kunagist võimsat jõudu. Euroopas müüdi turska vaestele, kes ei pruukinud endale lubada muid valguvorme, ning seda varuti laevade pardal ja kasutati seda ka orjade põhitoiduna koloniaalistandustes.
Seda toitu tuntakse erinevates piirkondlikes murretes ka kui bacalao, baccala või klippfisk. Ühel hetkel oli soolaturska mitut sorti, alates väga kvaliteetsest kalast kuni halvasti lõhestatud ja säilinud kalani, mis mõnikord läks halvasti. Enamik tänapäevaseid soolaturska on keskmise kuni kõrge kvaliteediga ning fileed valides peaksid inimesed vältima tugevalt värvunud, limaseid või puitunud kalu, kuna see ei ole maitsev.
Kuna Atlandi ookeani tursavarud on tugevalt ammendunud, kuivatavad ja soolavad paljud ettevõtted muid valgeid kalu, kasutades traditsioonilisi soolatursa puhul kasutatavaid meetodeid, ning võivad märgistada need tooted “soolatursaks”. Tõelise soolatursa ja selle imitatsiooni vahel on mõningaid maitseerinevusi, kuid paljud inimesed on teiste siiakaladega täiesti rahul. Tõelise tursa alternatiivid on ka parem ökoloogiline valik, kuna need võimaldavad tursapüügil taastuda.