Igaüks, kes on kunagi kuulnud koputamisnalju, lugu “Väike Maarja” või “Tom Swifty” või tavasõna “nüristamist”, on kogenud mõnikord oigamist tekitavat huumorivormi, mida tuntakse sõnamänguna. Sõnamängud ei ole alati mõeldud huumoriks, kuid need on mõeldud nutikaks sõnademänguks. Kirjanduslikust vaatevinklist on selle loomise kunst tuntud ka kui paronomaasia, kuigi see sõna on tänapäeval soosingust välja langenud. Sõnamängu saab koostada mitmel erineval viisil, võttes aluseks asjassepuutuvate sõnade tähenduse või kõla. Sõnad võivad kõlada sarnaselt, kuid neil on selgelt erinev tähendus, nagu “teksad” ja “geenid”, või võib neid kirjutada samamoodi, kuid neil on kaks või enam määratlust, näiteks sõna “klubi”.
Knock-knock nalja huumor sõltub suuresti sõnamängu kasutamisest: “Knock,nock”. “Kes seal on?” “Oranž.” “Oranž kes?” “Oranž, kas sa lased mind sisse?” Sõna oranž kõlab väga sarnaselt kontraktsiooniga, nii et nali on homofooniline. Teised koputavad naljad kasutavad tavaliste sõnade topelthäälikut häälestuse ja löögijoone osana. Sõnamängud esitatakse tavaliselt ilma suurema kärata või ülesehitamiseta, vaid pigem nutika pilgu või tsitaadina. Seetõttu on enamik koputamisnalju armulikult lühikesed.
Hea sõnamäng sõltub sageli paljude sõnade tähenduse kahesusest. Telesaates “Frasier” juhib nimitegelane oma pisut kahtlase fänniklubi koosolekut. Tema venda Nilesit tutvustatakse rühmale, mispeale ta irvitab: “Pärast teie kõigiga kohtumist soovin, et mul endal oleks klubi.” Huumor tuleneb sõna klubi kahest tähendusest. Kui Frasier mõtles seda rühma tähenduses, siis Niles väänas seda nutikalt, et vihjata tegelikule raskerelvale. Nalja õnnestumine sõltub suuresti sõnamängu peenusest ja nutikusest. See, mis on liiga ilmne, kutsub publikus tavaliselt esile oigamise.
On mitmeid kuulsaid ütlusi, mis kasutavad huumori jaoks sõnamängu. Teadaolevalt kutsus president Harry Truman inimesi oma koduosariiki oma naise toitu maitsma, öeldes: “Missouri armastab seltskonda.” Näitekirjanik Oscar Wilde oli tuntud selle poolest, et kasutas oma sageli söövitavate tähelepanekute pehmendamiseks sõnamänge. Wilde kirjeldas kunagi tööd kui “joomaklasside needust”, mis mängis osavalt maha “töölisklasside” ja “joogiklaaside” duaalsuse. Koomik Groucho Marx väitis, et käis Alabamas elevandijahil, kus “kihvad on lõdvemad”. See oli näidend sarnase kõlaga Alabama linnast nimega Tuscaloosa.
Sõnamängud võivad muutuda ebaselgest ilmselgeks, kuid paremad kipuvad ellu jääma põlvest põlve. Autorid Ambrose Bierce’ist Jeff Foxworthyst Dave Barryni on kõik loonud humoorikaid sõnaraamatuid, mis põhinevad fiktiivsete definitsioonidega tegelikel sõnadel või väljamõeldud sõnadel, millel on tõeline definitsioon. Need kogud toovad esile hästi läbimõeldud sõnamängule omase huumori. Kuigi mõned võivad neid pidada üheks madalaimaks huumorivormiks, kiidavad teised leidlikkust ja keeleoskust, mida nad näitavad.