Sõnakasutus ehk diktsioon viitab kirjaniku sõnavalikule ja sellele, kuidas ta neid sõnu antud kirjatükis kasutab. Kirjaniku sõnavalik varieerub oluliselt olenevalt sellest, millist tüüpi kirjutisega ta tegeleb. Näiteks tehniline kirjanik kipub kasutama sõnu täpselt ja selgelt, eesmärgiga edastada teavet. Tema sõnakasutus erineb tavaliselt poeedist, kes kasutab sageli lillelisi ja kõnekaid sõnu, et edastada mittemateriaalseid ideid, nagu ilu ja armastus. Eriti oluline koht on sõnavalikul ilukirjanduses, kus eri piirkondades ja erinevatel ajaperioodidel toimuvates teostes kasutatakse autentsuse teatud taseme arendamiseks sageli oluliselt erinevaid sõnu.
Enamiku inimeste jaoks tähendab sõnakasutus lihtsalt sobivate sõnade valimist, mida konkreetsetes olukordades kasutada. See tähendab sõnade tähenduste mõistmist ja nende kasutamist lausetes. Paljudel sõnadel on aga “konnotatsioon” või tähendus, mis ületab nende tehnilisi määratlusi. Sõnade tehniliste tähenduste ja konnotatsioonide mõistmine on õige sõnakasutuse jaoks hädavajalik, kuna mõnel täiesti vastuvõetava määratlusega sõnadel on ebameeldiv või solvav konnotatsioon.
Sõnakasutus on kirjanike ja kõnelejate jaoks palju pakilisem probleem kui teiste elukutsete esindajate jaoks. Tavaliselt peavad kirjanikud valima sõnad, mis käsitlevad selgelt ja konkreetselt arutletavaid teemasid ning mis on nende publikule selged ja arusaadavad. Näiteks tehniliselt vilunud publikule kirjutades peab kirjaniku sõnakasutus üldiselt näitama arutletava teemaga seotud žargooni mõistmist. Seevastu laiemale publikule kirjutades peab kirjutaja püüdma vältida kõnepruuki. Peamiselt teabe edastamiseks mõeldud kirjutamise puhul on sihtrühm üldiselt kirjutaja sõnavalikute esmane määraja.
Paljud kirjanikud ja poeedid kasutavad keelt kunstilistel eesmärkidel ja seetõttu on nende publik sageli vähem mõjutatud. Sõnakasutus omandab sellistel juhtudel uued ja keerulisemad mõõtmed, kuna sõnade kõla ja rütm võivad olla sama olulised kui tähendused. See kehtib eriti luule puhul, millest suurt osa juhivad ranged rütmi- ja riimireeglid.
Kunstikirjanikud pole ainsad, keda aeg-ajalt oskusliku sõnakasutuse eest kiidetakse. Paljud kirjanikud, kelle peamine eesmärk on teabe edastamine, on hästi hinnatud, kuna nad suudavad seda kõnekalt teha. Oskuslik sõnakasutus võib muuta isegi puhttehnilise kirjutamise peaaegu kunstiliseks, ilma et see kahjustaks selle funktsionaalsust.