Solaarium on päikesetuba, ladina keelest “päike”. Roomas võib see ala asuda villa katusel ja olla elementidele avatud. Keskajal võis see asuda ühe lossitorni katusel, kuid tavapärasemalt võis see olla torni ülaosas asuv ruum, mille ümber olid aknad, et ruum saaks igal kellaajal päikesevalgust. Mõisa või lossi solaarium oli tavaliselt naiste pärusmaa, kuhu koguneti ketrama, kuduma, lobisema ja mõisa asju ajama.
Kui klaasist sai külluslik ja taskukohane, mitte ekstravagantsus, sai solaariumist olemasoleva maja peale ehitatud ruum, mis oli peamiselt klaasist seinaga. See tüüp sarnanes eraldiseisva kasvuhoonega, kuid sinna pääses kodust ilma õue minemata ja oli sageli sisustatud meelelahutuseks või salongiks. Ruumi võib nimetada ka talveaiaks ja majaomanik, kes seda valdas, võib hobi korras kasvatada eksootilisi taimi.
Tänapäeval on terminil solaarium mitu tähendust; see võib tähendada kas verandat või juurdeehitatud kasvuhoonet, st osa kodu elamispinnast, või solaariumit või solaariumi käitavat rajatist. Sellise ruumi “pruunimise” kontekst on suhteliselt uus. Solaariumiseadmeid nimetati varem solaariumideks, siis solaariumideks. Ilmselt tunnevad nende seadmete tootjad ja operaatorid, et ladinakeelne termin annab nende teenustele rohkem tähelepanu.
Solaariumis päevitamine hõlmab lamamist aedikus, mis ümbritseb inimest ultraviolettvalgusega. See on UV-kiirgus, mis põhjustab naha päevitust. Kuid liigne kokkupuude UV-kiirgusega põhjustab ka nahavähki. Mõned eksperdid soovitavad ravi eesmärgil kokkupuudet teatud koguse UV-kiirgusega, näiteks nahahaiguste, näiteks akne korral.
Kokkupuude UV-kiirgusega võib soodustada keha enda endorfiinide teket ja vabanemist – looduslikku “hea enesetunde” ainet, mis sarnaneb toimelt morfiiniga. On täiesti võimalik, et solaariumi solaariumide kasutamine võib tekitada psühholoogilist või isegi füüsilist sõltuvust. Inimesed peaksid päevitamisel olema ettevaatlikud, et parandada oma välimust ja hoida oma nahaarsti telefoninumbrit kindlas kohas.