Semantiline muutus ei ole täpne tähenduse muutus ega toimu kohe. Selle asemel hõlmab see sõna taga olevate tähenduste muutmist, eemaldamist ja lisamist, järgides kahte üldistust. Esimene on see, et tähendused kalduvad positiivsete asemel pigem negatiivse konnotatsiooni poole. Teine on see, et sõna võib muutuda subjektiivsemaks ja subjunktiivse meeleolu suunas. Kuigi need ei ole ametlikult aktsepteeritud üldistus, omandavad sõnad tavaliselt mitteformaalsema tähenduse ja vähem intensiivsed emotsioonid.
Üks näide semantiliste muutuste kohta on sõna “kohutav”, mis algselt tähendas “äratava aukartust või aukartust täis”. Aja jooksul muutus tähendus “piisavalt halb, et tekitada inimeses aukartust”; see nihkus seejärel sõna mitteformaalsemale kasutamisele, mis tähendab lihtsalt “halb”. Selle tähenduse muutuse nihkumiseks kulus sadu aastaid ja see võib ka edaspidi muutuda.
19. sajandi prantsuse teadlane Michel Bréal, kes oli huvitatud semasioloogiast ehk sõnade taga oleva tähenduse uurimisest, püüdis avastada keeleseadusi, mis määrasid semantilise muutuse. Sellest sai peagi kuni 1930. aastateni kogu maailmas lingvistide eesmärk, misjärel selgus, et tähenduse muutumist ei paistnud reguleerivat seadused. Siis leppisid keeleteadlased lõpuks kokku, et muutus oli järkjärguline ja kõneleva avaliku kogukonna äranägemisel.
Kuigi semantilistes muutustes pole ilmseid seaduspärasusi, on tuvastatud palju semantiliste muutuste liike. Kõige üldisem viis muutust kirjeldada on terminiga “semantiline nihe”. See märgib vaid väikseimat muudatust. Kui sõna lähemalt uurida, võib isegi semantilise nihke liigitada konkreetsemasse muutumisvormi.
Klassifitseerimine toimub kahes osas; esimene on üldine tähendusvahemik, teine aga viis, kuidas kõnelejad sõnu käsitlevad. Esimene kategooria on semantiline laienemine ja piiramine, pejoratsioon ja melioratsioon. See hõlmab ka fonosemantilist sobitamist, kuigi see võib sobida ka teise kategooriasse. Teised kategooriad on järgmised: metafoorne kasutamine, uuesti analüüs ja kärpimine. Endised kategooriad on aktsepteeritud peamiste muutuste vormidena.
Keel on sujuv ja pidevalt muutuv; sõnad tekivad ja kaovad kasutusest täielikult. Sõnade taga olevatel definitsioonidel ja tähendustel pole kindlaid reegleid ja need on täielikult ühiskonna otsustada. See teebki lingvistika põnevaks teemaks. Keeleteadlased on eriti huvitatud semantilistest muutustest, kuna see on tähenduse muutumine, mida sõna aja jooksul omab.