Meditsiiniringkondades on arutelu selle üle, kas seksisõltuvus on meditsiiniline häire. Hiljutised uuringud näitavad, et miljonid ameeriklased – 3–8 protsenti – tegelevad seksisõltuvusega. Sellegipoolest ei ole vaimsete häirete diagnostika- ja statistilises käsiraamatus (DSM) seksisõltuvuse diagnoosi, kuigi sellel on diagnoosid muude sõltuvuste, nagu alkoholisõltuvus, uimastisõltuvus ja söömishäired.
Seksisõltuvus ehk seksisund võib alata mitmel erineval viisil ja viia lugematute tavadeni. Mõnel seksisõltlasel on üks konkreetne soovimatu käitumine. Teistel on kümneid. Seksisõltlasi eristab tervetest seksuaalsetest täiskasvanutest sundkäitumine. Seksisõltuvusega tegelevad inimesed tunnevad end sageli kontrolli alt väljas ega suuda oma seksuaalimpulsse juhtida. Sageli, kui impulss on rahuldatud, kogeb seksisõltuvusega inimene suurt häbi, valu ja enesepõlguse lainet.
Seksisõltuvus on ohtlik, kuna see võib panna inimesi ennast või teisi potentsiaalselt kahjulikesse olukordadesse, et rahuldada seksuaalset impulssi. Paljud selle vaevusega inimesed tunnevad, et nende seksisõltuvus sai alguse afiinsusest ühe teo või kogemuse vastu. See afiinsus võib kasvada tugevamaks ja viia seksisõltuvuseni. Teised arvavad, et seksi lisandumine võib tekkida traumeerivate lapsepõlvekogemuste tagajärjel.
Mõned spetsialistid on koostanud nimekirjad seksisõltuvuse näitajatest. Mõned neist näitajatest põhinevad sellel, kus, millal ja kellega seksuaaltegevus toimub, kas impulsid häirivad elu rutiinseid aspekte ning kas impulsside ja tegevusega seoses on tunda häbi, süütunnet, kahetsust või salatsemist.
Nagu iga sõltuvuse puhul, on sageli kasulik, kui mitte ülioluline, saada mingit tuge ja professionaalset nõu. Abirühmad võivad pakkuda palju tasuta teavet ja tuge sõltuvuses olevate inimeste regulaarsete rühmakoosolekute kaudu. Seksisõltuvusega tegelejatel võib olla abi ka arsti, nõustaja või terapeudi poole pöördumisest.