Kui inimesel on raskusi enda väljendamisega, võib põhjuseks olla puue, mida nimetatakse suhtlemispuueteks. Suhtlemispuue mõjutab inimese häält, keelt, kõnet ja kuulmismustreid, mille tulemuseks on probleeme artikulatsiooni- või sotsialiseerimisoskustega. Lapsed või täiskasvanud võivad kogeda suhtlemishäireid kuulmislanguse, ajukahjustuse või muude geneetiliste tegurite tõttu. Levinud ravimeetodid hõlmavad kõne- ja keeleteraapiat.
Häälega seotud suhtlushäired muutuvad probleemiks, kui tundub, et kvaliteet, helitugevus või helikõrgus ei vasta inimesele. Näiteks võib inimene kasutada liiga madalat, liiga kõrget või liiga sügavat hääletooni. Ebamugav häälekvaliteet või toon võib tõmmata rohkem tähelepanu kui see, mida inimene tegelikult üritab suhelda.
Suhtlemishäired mõjutavad ka keelt. Sel juhul on inimesel raskusi sõnade ja nende tähenduste mõistmisega. Muude raskuste hulka kuuluvad ebaõige grammatika või lausemustrid ning probleemid mõtete või ideede väljendamisega. Probleemiks võib olla ka malapropism, st kui kõnehäirega inimene kasutab tahtmatult sarnase kõlaga sõnu ja väljendeid. Keelega seotud suhtlemispuudega inimesel võib samuti olla keeruline juhiseid järgida või teistega suhelda.
Kõnega seotud suhtlemishäired kahjustavad inimese võimet hääldada sõnu, tähti ja helisid, mille tulemuseks on sellised seisundid nagu afaasia, mis tekib siis, kui inimene teab, mida öelda, kuid tal on raskusi selle väljendamisega. Afaasiaga inimesel võib olla probleeme ka esemete lugemise või tuvastamisega. Kogelemist peetakse teiseks kõneprobleemiks, mis häirib kõne kulgu ja põhjustab kõneldes tahtmatult kõhklemist või sõnade kordamist.
Suhtlemist segavad ka kuulmiskahjustused, sealhulgas osaline või täielik kuulmiskaotus. Mõnede ekspertide sõnul on kuulmiskaotuse tüübid soodustavad, segatud, sensorineuraalsed ja tsentraalsed. Soodsat kuulmislangust võivad põhjustada probleemid kesk- ja väliskõrvas, segatud aga sise-, kesk- ja väliskõrva haigusi. Sensorineuraalne kahjustus tuleneb sisekõrva närvide või sensoorsete karvarakkude kahjustusest ning tsentraalne kuulmiskaotus tuleneb tavaliselt närvi- või ajukahjustusest.
Haigused, haigused või õnnetused, mis kahjustavad aju või kõrvu, näivad olevat kommunikatsioonihäirete põhjuste hulgas. Suhtlemisprobleeme võivad põhjustada ka geneetilised tegurid, nagu autism, Downi sündroom või muud õpiraskused, mida tavaliselt diagnoositakse lapsepõlves. Muud võimalikud suhtlemishäirete põhjused võivad hõlmata Alzheimeri tõbe, insulti, neuroloogilisi häireid või häälepaelte vigastusi täiskasvanutel.
Suhtlemishäirete ravi võib hõlmata operatsiooni häälepaela vigastuse korral või kuuldeaparaadi implanteerimist soodustava kuulmislanguse korral. Kõneteraapia pakub keele- ja kõneprobleemide kõige levinumat ravi. Logopeedid, tuntud ka kui kõnekeele patoloogid, töötavad sageli lastega või rehabiliteerivad täiskasvanuid hääle-, artikulatsiooni- ja keeleoskuse probleemidega. Terapeudid võivad kõne arengu soodustamiseks ja suulise teadlikkuse parandamiseks rääkimise, söömise ja neelamise ajal kasutada selliseid tehnikaid nagu artikulatsiooniteraapia, keele sekkumine ja suulised harjutused.