Seitan on pseudo-jaapani sõna tekstureeritud nisugluteeni kohta, mida kasutatakse lihaasendajana paljudes Aasia riikides ja makrobiootilisel dieedil olevate inimeste jaoks. Jaapani filosoof ja makrobiootilise dieedi väljatöötaja George Ohsawa lõi selle mõiste kunagi, arvatakse, 1960. aastate alguses, kuid see pole kindel. Ta viitas eriti taimetoitlaste budistide seas populaarsele lihaasendajale, kuigi sellest on saanud osa paljude riikide köögist.
Seitani valmistamiseks võetakse nisujahu vette ja pestakse tärklist välja. Kodukokad saavad seda teha ja juhised on saadaval raamatust The Farm Cookbook, mille toodab Tennis Summertownis asuv taimetoitlaste kommuun The Farm. Farmi kokaraamatus nimetatakse seitani lihtsalt gluteeniks, kuna see on see, mis jahust alles jääb, kui kõik tärklis on kadunud.
Seitan on nätske, tihe, nööriline aine, mis jäljendab paljusid liha soovitavaid omadusi, sealhulgas ülitähtsat suutunnetust. Kui see on loputatud ja valmis küpsetama, maitsestatakse ja määritakse õliga ning seejärel keeratakse tükkideks või väiksemateks tükkideks ja küpsetatakse, tavaliselt koos kastmega. Seitan kipub keetmisel muutuma hallikaks, seega on isuäratavale taldrikule vajalik värviline kaste. Läänes on populaarsed grill- ja teriyaki-kaste, Aasias aga karrikastmed.
Tofurkey on viimastel aastatel populaarseks saanud ja see tänupüha pööre on midagi muud kui suur osa maitsestatud õlitatud seitanist. Paljud taimetoitlased eelistavad seitani lihaasendajana, kuna see tundub ja närib rohkem nagu päris liha.
Sarnaselt tofuga kipub seitan olema iseenesest veidi mahlane, seega on õige maitsestamine hädavajalik. Mõned kokad marineerivad seitani enne küpsetamist, mis aitab ka sellel rohkem maitset säilitada. Samuti kipub see võtma endaga koos keedupannil leiduva maitsed.
Seitan on enamikust Aasia toidupoodidest saadaval tavalisena – mõnikord märgistatakse kui “nisuliha” – või purkides. Või võib seiklushimuline kokk proovida kodus seitani valmistada ja seda lemmikretsepti järgi valmistada.