Seaduslik laenulimiit on kogusumma, mille finantsasutus võib ühele laenuvõtjale siduda. See hõlmab kõiki finantsteenuseid, sealhulgas tagatiseta laene, hüpoteeke, krediidiliine ja muud tüüpi finantsteenuseid. Selle seadusliku laenulimiidi arvutamise aluseks olevad valitsuse määrused on riigiti mõnevõrra erinevad, kuid enamik standardeid hõlmab nii laenuvõtja kui ka laenuandja üldise finantsseisundi arvestamist, et teha kindlaks limiidi tegelik summa.
Laenuandjate jaoks on asutuse üldine netoväärtus täpse seadusliku laenulimiidi saavutamiseks väga oluline. See hõlmab nii olemasolevate varade kui ka mis tahes tüüpi omakapitali ja investeeringute lubamist, mida pangaasutus praegu omab. Seda tüüpi teave on oluline, kuna see toetab laenuandja võimet täita oma klientide ees võetud kohustusi, sealhulgas nende klientide ees, kellele asutus on laenu või krediiti pikendanud.
Seadusliku laenulimiidi arvutamine eeldab ka laenuvõtja suutlikkuse hindamist laenuandjaga sõlmitud lepinguga seotud võlgade tagasimaksmiseks. Siin tulevad mängu laenuandja poolt taotluste hindamiseks kasutatavad krediidistandardid. Kui avastatakse, et taotlejal on liiga palju võlgu, ebapiisav sissetulek, ebaühtlane krediidiajalugu või nende kolme kombinatsioon, võib ta kujutada laenuandjale vastuvõetamatut riski. Sama taotleja võib saada väiksema summa laenu või hüpoteegi, kuna madalam summa tähendaks laenuandja jaoks väiksemat riski ja järelmaksu, mis oleks laenuvõtjal võimalik.
Enamikus riikides luuakse ja jõustatakse seadusliku laenulimiidi määramisega seotud regulatsioonid riiklikul tasandil. See aitab tagada järjepidevuse sama tüüpi laenuandjate vahel, kaitstes samal ajal laenuandjate ning eraisikute ja ettevõtete finantshuve, kes taotlevad laenu ja muud tüüpi finantstehinguid. Näiteks seda protsessi reguleerivad eeskirjad Ameerika Ühendriikides on määratletud 1989. aasta finantsasutuste seaduses. Osana selle ja teiste määruste funktsioonist sätestavad sätted igat tüüpi asutuste jaoks maksimaalsed laenuprotsendid.
Oluline on märkida, et protsent on asutuseti erinev; hoiu-laenuühistule rakendatav limiit erineb panga või valdusfirma omast. Kuni laenu tingimused jäävad nende maksimaalsete lubatud summade piiresse, loetakse tehing seaduslikuks ja siduvaks ning sellel ei ole mõtet, et seda liigitaks ebaseaduslikuks laenuks.