Rooma vabariik tähistab Rooma ajaloo konkreetset ajajärku, mis algas aastal 509 eKr, kui Junius Brutus kukutas Rooma monarhia ja kehtestati vabariiklik valitsusvorm. See uus valitsemisvorm, mida juhib kaks valitud konsulit, rõhutas kontrolli ja tasakaalu süsteemi ning kolme valitsusharu – täidesaatva, seadusandliku ja kohtu – loomist ja eraldamist või autonoomiat. Rooma vabariigi ajal loodi ka senat ja assamblee. Rooma vabariiklik valitsus kestis peaaegu 500 aastat, kuni rea kodusõjad päädisid printsiibiga ehk Rooma impeeriumi algajastuga umbes aastal 27 eKr.
Rooma Vabariigi võimsaimad poliitikud olid kaks konsulit, kes kontrollisid Rooma armeed ja kes valiti assamblee poolt üheks aastaks. Konsulid olid nii senati liikmed kui ka patriitsid või Rooma aadli eliidi liikmed. Konsulid valisid välja kõik Rooma senati liikmed ja haldasid sisuliselt kõiki valitsuse aspekte, jälgides teisi ametnikke ja esindajaid. Konsulid ei võinud mitte ainult tegutseda kohtunikena, vaid neil oli ka õigus valida ja vajadusel kuuekuuliseks ametiajaks ametisse seada diktaator. Konsulite volituste kontrollimiseks pidid kõik tehtud otsused olema ühehäälsed, kuna mõlemal oli vetoõigus.
Kõik 300 Rooma Vabariigi senati liiget olid patriitsid nagu konsulid. Konsulid määrasid senaatorid eluks ajaks ametisse ja teised liikmed kinnitasid kohtade avanemisel. Ainult konsulid võisid senaatori võimult kõrvaldada. Rooma senat haldas vabariigi eelarvet ja rahandust ning tegeles välispoliitikaga. Senat andis välja dekreedid nimega senatus consultum, mis olid nõuandeks konsulitele, kes neid volitusi sageli järgisid.
Lisaks senatile kuulus Rooma vabariiki ka assamblee, kuhu kuulusid kõik plebeide kodanikud. Plebei oli igaüks, kes oli sündinud Rooma madalamatesse või mitteaadlikesse klassidesse. Assambleel polnud erinevalt senatist oma hoonet, vaid plebeid kogunesid Foorumile ehk peamisele ärikeskusele ja turuplatsile, et argumenteerida asja poolt või vastu ning hääletada päevaküsimuste üle. Kuigi senat võis blokeerida enamiku assamblee otsustest, sealhulgas sõja väljakuulutamise või mitte, valis assamblee kaks senaatorit, kes hakkavad täitma konsulite ülesandeid. Selle tulemusena pidi iga senaator, kes soovis saada konsuliks, saama plebeide poolehoiu ja avaldama neile kaastunnet.