Rahvaetümoloogia on keelenähtus, mille käigus laenatud või arhailisi fraase tõlgendatakse ümber vastavalt analoogiale teiste keele levinud sõnade või fraasidega. Etümoloogia viitab sõnade päritolule. Näiteks võib etümoloogia etümoloogiat jälgida vanainglise ja ladina keele kaudu kuni kreeka juurteni etymo, mis tähendab “tõene”, ja logos, mis tähendab “sõna”. Rahvaetümoloogias võtavad keele kõnelejad sõna või fraasi etümoloogia, võrreldes seda sarnase kõlaga sõnade või fraasidega, mis on keeles juba olemas.
Sõna või fraasi peetakse rahvaetümoloogiaks tavaliselt ainult siis, kui see on ümbertõlgendatud etümoloogia tulemusena muutunud algsest laenatud vormist. Kui kõnelejad eeldavad sõna või fraasi “valet” päritolu, kuid selle hääldus ja/või kirjapilt on muutumatu, ei nimetata seda terminit rahvaetümoloogiaks. Näiteks arvavad mõned inimesed, et ingliskeelne sõna ajalugu on kombinatsioon sõnadest his ja story, kuid seda sõna võib tegelikult jälgida vana prantsuse ja ladina keelest kuni kreeka juurteni historia, mis tähendab “teadmisi uurimise, salvestuse või narratiivi kaudu”. . Kui tõlgendus “tema lugu” on rahvaetümoloogia, siis sõnale ajalugu sellisena ei viidata, kuna ümbertõlgendus ei mõjuta selle vormi.
Levinud ingliskeelsetes sõnades ja fraasides on rahvaetümoloogia kohta palju näiteid. Näiteks katusekorter on tuletatud vanaprantsuse sõnast apentiz, mis tähendab umbkaudu “see, millele on lisatud”, kuid inglise keelt kõnelevad inimesed tõlgendasid seda sõna ümber, et hõlmata ingliskeelset maja, kuna katusekorter on koht, kus keegi elab. Samamoodi tõlgendati priimula, teatud tüüpi lilli, rahvaetümoloogia abil ümber, et lisada teise lille ingliskeelne nimetus roos, kuigi see sõna laenati algselt vana prantsuse aabitsast.
Rahvaetümoloogia alla võivad kuuluda ka sõnad, mida ei laenata, kui algne tuletis vananeb. Kaasaegne ingliskeelne hangnail tuleneb väidetavalt vanainglise keelest agnail, mis ei ole seotud rippumise ega naeltega, vaid viitab pigem valulikule maisile jalal ja tuleneb proto-indoeuroopa juurtest, mis tähendab “tihe” või “valulik”. Peigmees tuleneb vanainglise keelest bryd, mis tähendab “pruut”, ja guma, mis tähendab “mees”. Kui aga keelest kadus guma, tõlgendati seda terminit ümber, et hõlmata tänapäevasemat sõna peigmees.