Pilaf viitab üldiselt riisipõhisele roale, mida esmalt õlis praetakse ja seejärel soolases puljongis keedetakse. Kui põhjana kasutatakse kinoa tera, mitte riisi, on roaks kinoa pilaf. Kinoa pilafil on palju ühist riisipilafiga, näiteks see, kui hästi see sobib erinevate koostisosadega. Selle maitse ja konsistents erineb mõnes mõttes riisist ning pakub alternatiivi eritoitumisvajadustega inimestele.
Riisipilafiga sarnaselt valmistatud kinoa tuleb enne keetmist hästi loputada ja nõrutada, oliiviõlis või mõnes muus rasvas praadida, seejärel hautada 15–20 minutit maitse järgi maitsestatud puljongis või puljongis. Nagu riisipilafi puhul, võib kinoa pilafile lisada valke, nagu liha ja oad, palju köögivilju ja isegi puuvilju. Mõned kinoa retseptid nõuavad erinevaid toiduvalmistamismeetodeid ja toidupaari, kuid pilafi teeb terade katmiseks ja eraldamiseks õli ning hautamine, kuni terad on üsna kuivad.
Pilafi valmistamiseks riisi asemel kinoa valmistamisel on mõned erinevused. Näiteks on kogu kinoa õrn, pähkline maitse ja kergelt krõmpsuv konsistents, mis kehtib ainult mõne riisi puhul. Kuigi kinoa suureneb pärast keetmist neljakordseks, jääb see ka keedetud riisist kergema tekstuuriga. Lisaks on riis tavaliselt valge või pruun, kuid kinoa terad on saadaval erinevates värvides, näiteks mustas ja oranžis, mis võib tõsta pilafi esteetilist külge.
Kinoa pilafil on ka teatud toiteomadused, mida riisipilafil alati ei leidu. Kinoas, mida mõnikord nimetatakse superteraks, on võrreldes teiste teradega palju kaltsiumi, rauda ja muid vitamiine ja mineraalaineid. Lisaks on sellel teraviljadest kõrgeim valgusisaldus, nii et veganitele ja taimetoitlastele, kellel on valgupuudus, võiksid mõned kinoa retseptid kasu saada. Gluteenivaba toiduna on quinoa valik inimestele, kellel on tsöliaakia või muud seisundid või eelistused, mis nõuavad gluteeni oma dieedist väljajätmist. Kinoapilafi täiesti gluteenivabaks muutmine nõuab hoolikat planeerimist, kuna gluteeni võib olla mõnes muus koostisosas, näiteks puljongis või puljongis.