Poolriimi puhul on sõna lõpp-konsonanthäälik sama, mis sõnal, millega see on mõeldud riimima, kuid lõppvokaalid ei ole samad, näiteks sõnades “päike” ja “kuu”. Sel põhjusel peetakse seda ebatäiuslikuks riimiks. Seda nimetatakse ka kaldus riimiks või kaldus riimiks. Islandi, iiri, šoti ja kõmri keelt peetakse esimesteks poolriimi kasutavateks ja see oli nende klassikalistes luuletustes tavaline. Inglise keeles kasutas poolriimi esmakordselt Henry Vaughan 1600. aastatel, kuid see muutus populaarseks alles siis, kui seda kasutasid luuletajad nagu Emily Dickinson, Gerard Manley Hopkins ja Wilfred Owen 1800. aastatel või William Butler Yeats 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses. .
Poolriim kehtib ainult nende sõnade puhul, millel on kaashääliku lõpphäälikud, nagu „külm” ja „kiilas”, mistõttu seda peetakse kaashääliku vormiks. Seda aetakse sageli segi pararüümi ja assonantsiga. Mõlemad kirjanduslikud vahendid sarnanevad poolriimiga, vaid väikeste erinevustega. Pararüümi põhijoones on nii algus- kui ka lõpukonsonantidel paljuski sama häälik, näiteks “punane” ja “varras”. Assonantsi kasutamisel kattuvad ainult täishäälikud, nagu näiteks sõnades “hot” ja “bod”.
Luuletaja võib poolriimi kasutada mitmel põhjusel. Nagu mõne teisegi poeetilise vahendi puhul, sunnib see lugejat pidama pausi ja märkama sõnade erinevust. Mõnikord paneb see lugeja isegi lõiku uuesti lugema, et mõista, miks luuletus kõlab “ära”. Selle põhjuseks on asjaolu, et poolriimi kasutatakse tavaliselt koos teiste poeetiliste vahenditega, pannes lugejale ootusi. Kui kasutatakse kaldus riimi, murrab see selle ootuse ja sisuliselt šokeerib meeli.
Selle riimimismeetodi mõnikord karmi ja ebatavalist olemust rakendatakse aeg-ajalt, et see sobiks luuletuse meeleoluga. Omapärased ja omapärased luuletused saavad hästi hakkama, kui põhifunktsiooniks on riimitüüp. Luuletused, mis esindavad tegelase mõtteid või tsitaate, võivad samuti kasutada poolriimi, kuna see voolab pigem loomuliku vestlusena, arvestades, et inimesele ei ole tüüpiline mõelda või rääkida täiuslikus riimis.
Selle riimimismeetodi kasutamine annab ka luuletajale rohkem loomingulist vabadust. See võimaldab luuletajal sobitada sõna teise sõnaga, kui tegelik riim pole saadaval. Seda loomingulise litsentsi kasutamist kasutavad tavaliselt kaasaegsed luuletajad ja räppmuusikud.