Parkinsoni tõbi on liikumishäire, mis mõjutab peamiselt üle 50-aastaseid inimesi, eriti mehi. See haigus on paljudele inimestele tuttav tänu oma iseloomulikele sümptomitele. Kõige märkimisväärsem neist sümptomitest on tõenäoliselt käte värinad, mis näitavad häire algust. Seda seisundit peetakse krooniliseks ja progresseeruvaks ning praegu puudub ravi, kuigi Parkinsoni tõve raviks ja haiguse progresseerumise aeglustamiseks võib kasutada erinevaid ravimeetodeid.
See seisund on põhjustatud dopamiini tootvate ja edastavate ajurakkude kahjustusest. Kui enam kui 80% nendest rakkudest kahjustatakse, tekib ajuomanikul Parkinsoni tõbi, kuna nende lihastes puudub see ülioluline kemikaal. Ilma dopamiinita ei liigu lihased nii sujuvalt ja kehal on raskusi lihaste liigutuste koordineerimisega.
Lisaks Parkinsoni tõvega kaasnevatele värinatele võib haigus avalduda ka halva tasakaalu, ebamäärase kõne, segava kõnnaku, krampliku käekirja, jäikade või jäikade liigutuste, aeglaste liigutuste, neelamisraskuste ja refleksi liigutuste (nt silma pilgutamise) kujul. . Parkinsoni tõvega patsientidel võib tekkida ka depressioon ja unehäired ning neil võivad tekkida tahtmatud tõmblused ja värinad.
Arst James Parkinson kirjeldas haigust esimesena 1817. aastal ja see sai nime tema auks. Põhjused pole täielikult teada, sest paljudel patsientidel näib see haigus ilma nähtava põhjuseta. Kindlasti on sellel geneetiline komponent, kuna mõned inimesed on suuremas ohus kui teised, ning tõsine peatrauma, pikaajaline uimastitarbimine ja kokkupuude teatud toksiinidega näib samuti riski suurendavat. Tavaliselt diagnoositakse haigust sümptomite põhjal ja mõnikord tehakse selle kinnitamiseks aju skaneerimine, otsides Parkinsoni tõvega seotud muutusi ajutegevuses.
Parkinsoni tõve ravi on keskendunud progresseerumise aeglustamisele, patsiendi mugavamaks muutmisele ja iseseisvuse säilitamisele nii kaua kui võimalik. Füsioteraapiat kasutatakse selleks, et hoida jäsemed võimalikult paindlikud, samas kui ravimeid saab kasutada dopamiini kadu täiendamiseks ja värisemise leevendamiseks. Parkinsoni tõvega patsientidele võidakse anda ka toitumis- ja treeningsoovitusi ning mõnel juhul kasutatakse Parkinsoni tõve raviks sügavat ajustimulatsiooni.
Parkinsoni tõve diagnoosimine ei ole maailma lõpp, eriti patsientide jaoks, kes on valmis pingutama füsioteraapia ja treeningutega. Kasulik on olla ümbritsetud toetavate sõprade ja pereliikmetega ning võib olla hea mõte uurida abivahendeid, mis soodustavad Parkinsoni tõve ja muude liikumishäiretega patsientide iseseisvust.