Paradisea on õistaimede perekond, mis on levinud Lõuna- ja Lääne-Euroopa niitudel. Perekonda kuulub kaks liiki – Paradisea liliastrum, mida tavaliselt nimetatakse püha Bruno liiliaks, ja Paradisea lusitanicum, mida tavaliselt nimetatakse paradiisliiliaks. Mõlemal liigil on teravad rohelised lehed ja kõrged varred, millel on hiliskevadel ja suve alguses õrnad valged õied.
Taimed on risoomid, mis tähendab, et nad kasvavad risoomidest. Risoomid on roomavad varred, mis asuvad tavaliselt maa all, ja võrsed, mis kasvavad allapoole, ja võrsed, mis kasvavad ülespoole. Igal taimel areneb kõrge keskne vars, mida ümbritseb ümmargune sihvakatest rohutaolistest lehtedest. Lehed on rohelise või hallikasrohelise värvusega ja lihaka tekstuuriga. Nagu enamik õitsvaid taimi, arendavad ka Paradisea väikesed kuivatatud puuviljakapslid, mis sisaldavad seemneid.
Lilled arenevad piki taimede kõrgeid põhivarsi ja iga õis on peavarre külge kinnitatud lühikese varrega, mida nimetatakse pedicelliks. Lilled moodustuvad ja õitsevad varre põhjast ülespoole selle kasvava tipu suunas. Õitsevad varred kasvavad 1–5 jala (0.3–1.5 meetri) kõrguseks ja igaühel võib olla kuni kümme õit.
Paradisea taime õied on väikesed ja säravvalged – peaaegu läbipaistvad – ja igaühel on kuus kroonlehte. Kroonlehed võivad täielikult avaneda ja laiali minna, andes õitele tähekujulise kuju. Kui kroonlehed on ainult osaliselt avatud, ilmuvad lilled nagu trompetid või kellad.
Püha Bruno liilia ehk Paradisea liliastrum on kahest Paradisea liigist tuntuim. Tema kodumaa on Lõuna-Alpide, Lõuna-Euroopa mäeaheliku rohtukasvanud heinamaad. Paradiisliilia ehk Paradisea lusitanicum on pärit Portugalist. See liik erineb oma õest väiksemate lillede ja valgete kroonlehtede kollaste otstega. Sellel on ka liigendatud varred, samas kui Püha Bruno liilial on liigendamata varred.
Mõlemat liiki võib kasvatada täispäikeses või osalises varjus, kuid kõige paremini toimivad nad niisketes ja rikkalikes orgaanilistes muldades. Nende lilled õitsevad hiliskevadest suve alguseni, põhjapoolkeral ligikaudu maist juunini. Need mitmeaastased taimed on külmaõrnad ning maapealne taimestik tõmbub kokku ja sureb külma käes. Maa-alused risoomid jäävad talve läbi seisma, kuid tärkavad sooja ilma taastudes uuesti. Taimi saab levitada risoomide jagamisega puhkeperioodi alguses või viljakapslitest korjatud seemnete külvamisega.