Toidu enne küpsetamist jämedas tärklisepuruga katmise tehnikale antud levinud termin on “paneerimine”. See lisab toidule mitu maitsedimensiooni, millest kõige olulisem on ehk krõmpsuv tekstuur. Kõige tavalisem võib olla kuiv päevavanune leib, mis on peeneks puruks jahvatatud, kuid tärklise valik kattekihiks on peaaegu piiritu. Sageli juhindub see kõige paremini peamisest toiduvalikust ja toiduvalmistamismeetodist ning protsessist.
Paneeritud toitu saab küpsetada mitmel viisil, nende ühiseks nimetajaks on rasva olemasolu ja kõrge temperatuur. Populaarne on pannil praadimine võis, et anda millelegi tugevam koorik, kui lihtne jahuga tolmutamine annab. Ahjust kerkib isuäratavalt kuldpruuniks sügav pajaroa taoline pann, mille peal on kiht leivapuru ja tilk oliiviõli. Paneerimisega kõige tihedamalt seotud toiduvalmistamine on aga friteerimine. Kõigi nende meetodite puhul on veel üks ühine joon see, et kate on suhteliselt kuiv, mitte märg vedelik, mida muidu nimetatakse taignaks.
Paneeritavate toitude valik on samuti peaaegu piiritu. Sügavpraadimiseks sumbuvad suupisted, näiteks väikesed krevetid või seened, täielikult krõmpsuva koorega. Sama välimine tekstuur sobib hästi kontrastsete pehmete toiduainetega, nagu kalafileed või baklažaaniviilud.
Paneerimist nimetatakse mõnikord purustamiseks, kuna toidukatteks võib kasutada peaaegu kõiki puruks muudetud tärklisetooteid. Klassikaline on kuiv, aegunud, järelejäänud leib, mis on seadmes väga peeneks jahvatatud. Sageli segatakse seda kuivade või pulbriliste ürtide ja vürtsidega. Teiste sarnaselt töödeldud tärkliste hulka kuuluvad hommikusöögihelbed ja soodakreekerid. Fantaasiarikkamad võimalused on krõbedad küpsised või kartulikrõpsu suupisted.
Selle toiduvalmistamistehnika populaarsus ilmneb paljudes turgudel müüdavates valmistatud segudes. Seal võivad olla karbid väga vürtsika maisijahuga või kotid meega immutatud pankot. Viimane on väga hinnatud paneerimistoode, mis on vormitud väikeste teravate helvestena. Jaapani keeles tõlgituna “leivajahu” imab see vähem õli kui teised alternatiivid, mille tulemuseks on kerge ja krõmpsuv koorik, mis jääb krõbe ka siis, kui küpsetatud toit jahtub.
Professionaalsetele kokkadele õpetatakse seda toiduvalmistamise tehnikat lihtsalt “SBP” ehk standardse paneerimisprotseduurina. Valmistatav toit puistatakse esmalt üle õhukese kihi lihtnisujahuga. Seejärel kastetakse see lahtiklopitud munasse, mõnikord segatakse see piimaga “pesuks”. Lõpuks “süvendatakse” paneeringusse. Kogenud kokad soovitavad veel viimast sammu, milleks on lasta sellel paneeritud toidul enne küpsetamist tund aega külmikus “puhata”.