Pähklipureja on traditsiooniliselt jõulude ajal mängitav ballett. Erinevalt paljudest teistest ballettidest on see populaarne nii lastele kui ka täiskasvanutele. Saksa kirjaniku ETA Hoffmanni sürrealistlikul novellil põhinev Pähklipureja jutustab noorest tüdrukust Clarast, kes unistab seiklustest jõuludeks kingitud pähklipurejaga. See pähklipure sobib sellistele fantaasiatele eriti hästi, sest see on tehtud mehe moodi, nagu Euroopas tavaks.
Vene helilooja Pjotr Iljitš Tšaikovski kirjutas muusika “Pähklipurejale” aastatel 1891-92. Esimest korda etendati balletti Peterburis Venemaal jõulude paiku, 18. detsembril 1892. Vaatamata oma praegusele populaarsusele ei saanud ballett kohe silma. Tegelikult esitati balletti väljaspool Venemaad alles 1934. aasta etendusel Inglismaal ja USA-sse jõudis see alles kümne aasta pärast. Kuigi ballett oli aeglaselt populaarsust kogumas, esitati osi Tšaikovski balletile mõeldud muusikast, mida ühiselt tuntakse kui Pähklipureja süiti.
Pähklipurejale andis uue elu 1954. aastal New Yorgi balleti kuulus koreograaf George Ballanchine. 1960. aastateks oli ballett jõuluajal põhiline ja New York City Ballet on Ballanchine’i versiooni esitanud igal aastal alates debüüdist. Üks Ballanchine’i uuendusi oli panna lapsed Clara, kelle ta nimetas ümber Marie’ks, ja Pähklipureja rollidesse. Teise versiooni, mis aitas selle balleti kuulsust kinnistada, koreograaf oli vene tantsija Mihhail Barõšnikov, kes mängis algselt ka nimiosa. Barõšnikovi versioon, mis debüteeris 1976. aastal ja esitati esmakordselt televisioonis aasta hiljem, kandideeris Emmyle ja sellest sai kõigi aegade enimmüüdud balletivideo.
Sellest balletist saab igal aastal jõulude ajal näha erinevaid versioone ning loole on hakanud tekkima ka omapärasemaid võtteid. On olnud uisutamisversioone, näiteks 1983. aasta “Pähklipureja: fantaasia jääl”, mis on kohandatud televisiooni jaoks. Mark Morris lavastas 1992. aastal balletist satiirilise versiooni nimega “Kõva pähkel”. Lisaks on ilmunud palju lõdvalt põhinevaid animeeritud versioone, näiteks 1999. aasta “Pähklikem pähklipureja”.