Hüpofüüsi adenülaattsüklaasi aktiveeriv polüpeptiid (PACAP) on üks üheksast hormoonist PACAP/glükagooni hormoonide superperekonnas. Teadlased usuvad, et see on superperekonna esivanemate molekul, sest see on püsinud 96 protsenti muutumatuna 700 miljonit aastat. See pikk evolutsiooniline säilitamine näitab ka, et see on tõenäoliselt oluline seda tootvate loomade ellujäämiseks. PACAP-i leidub keha lihas-, kardiovaskulaarses, närvi-, endokriin- ja immuunsüsteemis ning see näib olevat oluline paljude rakutüüpide proliferatsiooniks, diferentseerumiseks ja apoptoosiks. 2011. aasta keskpaiga seisuga otsisid teadlased endiselt PACAP-i vabanemise füsioloogilist päästikut ja töötasid selle nimel, et saada rohkem üksikasju hormooni paljude funktsioonide kohta.
Teadlased avastasid selle hormooni esimest korda 1989. aastal. 2011. aasta keskpaiga seisuga olid teadlased tuvastanud selle kuuel selgroogsel liigil, sealhulgas inimestel, teistel imetajatel ning mõnel roomaja-, kala- ja kahepaikse liigil. PACAP esines ka vähemalt ühes iidses liigis, protokordaadis, mida nimetatakse mantelloomaks. Tunikaadid elasid 700 miljonit aastat tagasi ja mantelloomade PACAP-i moodustavatel nukleotiididel on komplementaarse desoksüribonukleiinhappe (cDNA) erinevus inimese PACAP-i omadest vaid 4 protsenti. See tohutu kaitsetase paneb teadlased uskuma, et molekul on iga seda sisaldava liigi ellujäämise võti.
Inimestel leidub PACAP-i südame-veresoonkonna-, lihas-, närvi-, endokriin- ja immuunsüsteemis. See mängib võtmerolli valkude ja süsivesikute ainevahetuses, mistõttu on see eluks hädavajalik. Tundub, et see on seotud ka sile- ja südamelihase funktsiooni reguleerimisega; endokriinsed, parakriinsed ja eksokriinsed ekskretsioonid; ja immuunvastus. PACAP-i tootmist reguleeriva geeni varieeruvus võib mängida rolli posttraumaatilise stressihäire korral naistel. 2011. aasta keskpaiga seisuga olid teadlased tuvastanud mitut tüüpi PACAP-i retseptoreid, kuid olid endiselt hädas selle vabanemise spetsiifilise füsioloogilise vallandaja tuvastamisega.
Lisaks oma rollile ainevahetuses ja muudes keha funktsioonides näib PACAP olevat oluline inimese normaalseks arenguks, eriti närvisüsteemi arenguks. Hormoon reguleerib rakkude jagunemist ja proliferatsiooni mitut tüüpi rakkudes kogu närvisüsteemis ja silelihastes. Tundub, et see on seotud ka rakkude diferentseerumise reguleerimisega närvi- ja reproduktiivsüsteemis ning närvisüsteemi rakkude apoptoosiga. Molekul võib olla seotud ka kõhunäärme, maksa, võrkkesta ja neerupealiste arenguga. Paljud vähkkasvajate tüübid sisaldavad PACAP-i, mis arvatavasti mängib rolli kasvajate kasvus ja arengus.
Loodetakse, et hormooni funktsioonide uurimine aitab teadlastel paremini mõista inimkeha füsioloogiat ja arengut. Selline uuring võib hõlbustada ka PACAP-i sisaldavate vähivormide, näiteks neuroblastoomi ning kõhunäärme- ja eesnäärmevähi uurimist. Parem arusaam selle rollist südame-veresoonkonna funktsioonis, näiteks selle rollist aordi silelihaste lõdvestajana, võib aidata arstidel ravida kardiovaskulaarsüsteemi häireid. Teadlased jätkavad nende eesmärkide saavutamiseks inimeste ja loomade uuringuid.