Õigeusu teoloogia on Jumala uurimine õigeusu kristlike teadlaste vaatenurgast. Õigeusu kirik, tuntud ka kui kreeka ja ida õigeusk, on kristluse Ida-Euroopa ja Lähis-Ida haru. Õigeusu ja katoliku teoloogia vahel on mitmeid teoloogilisi erinevusi. Pealtnäha tunduvad paljud väikesed eriarvamused, kuid sajandite jooksul on need erimeelsused toonud kaasa lahknevusi ja lagunemisi kahe kiriku vahel. Need erinevused hõlmavad Jumala olemust, Kristuse olemust, armulauda ja inimese päästmist.
Õigeusu teoloogia on sama vana kui kristlik teoloogia. Paljud õigeusu kristlaste poolt siiani järgitud põhimõtted – näiteks Kristuse olemus – on samad, mis esimestel kristlastel. See hõlmab ka geograafiliselt piirkonda, kus kristlus sündis. See keskendub Kreeka idapoolsele Vahemere piirkonnale, mis oli algselt Ida-Rooma impeerium, mille keskmes oli Konstantinoopol. Selle võim ja mõju kahanes, kuna territooriumid kaotati kõigepealt Pärsia impeeriumile, seejärel moslemite kalifaadile ja lõpuks Osmanite türklastele. Õigeusu teoloogiat õpitakse endiselt kristlikes kogukondades Kreekas, osades Balkani riikides, Ida-Euroopa riikides nagu Venemaa ja väikestes kogukondades Lähis-Idas.
Õigeusu teoloogia leiab, et Jumal, Kristus ja Püha Vaim on kolm eraldiseisvat olendit, kuid neil on sama ühine olemus. Teoloogia järgib ka Nikaia usutunnistuse algset kreekakeelset kavandit, mis väitis, et Püha Vaim tuli Jumalalt. Ladinakeelne tekst aga väitis, et Püha Vaim pärineb Jumalalt ja Kristuselt, lisaks tuntud kui Filioque. See erinevus, nagu ka kolmainsuse olemus, viis 1054. aasta skismani.
Kuna Kristusel ja Jumalal on sama olemus, on Kristuse olemus õigeusu teoloogia oluline osa. Õigeusklikele on Kristus 100 protsenti inimene ja 100 protsenti Jumal. Nad usuvad Kristusesse, kes elas, kes ohverdas end inimkonna eest ja kes tõusis üles kolmandal päeval.
Armulaua osas nõustub õigeusu teoloogia katoliku teoloogiaga selles, et leib ja vein muutuvad transsubstantiatsiooni käigus sõna otseses mõttes Kristuse ihuks ja vereks. Kasutatava leiva tüübi osas on nad aga eriarvamusel. Õigeusu teoloogia leiab, et kasutada tuleb juuretisega leiba, pärmiga tehtud leiba, nii et juuretis kujutab endast Püha Vaimu.
Teine oluline osa õigeusu teoloogiast on päästmise idee. Õigeusu teoloogia ei võtnud omaks Hippo Augustinuse ideid, seega säilitab see varasema veendumuse, et Kristus suri selleks, et taastada inimkonna koht maailmas samale tasemele, mis oli enne Aadama ja Eeva langemist. Õigeusu teoloogid usuvad, et Jumal on armuline ja annab pääste neile, kes selle vastu võtavad ja selle nimel Jumalaga koostööd teevad.